Seitse riiki, kes olid veel äsja allutatud Moskva impeeriumile, said kutse alustada liitumisläbirääkimisi NATOga. Et kutsutavate seas on ka Eesti, seda võib veel tänagi pidada kui mitte imeks, siis üheks meie iseseisva riikluse suursaavutuseks.

Saavutuseks, mille realiseerumiseks polnud veel kaks aastat tagasi kindlaid väljavaateid. Eesti sihid NATO suunas seadis juba aastast 1992 Mart Laari koalitsioonivalitsus. Sama eesmärki on järginud kõik järgnevad Eesti valitsused kuni peaminister Siim Kallaseni välja. Ometi lasus meie pürgimuste kohal kahtluste ja ebamäärasuse tume vari. Vene väed suudeti Eestist lahkuma panna alles sügisel 1994 — kõigest kaheksa aastat tagasi.

Moskva jaoks oli mõiste NATO alati tähendanud sama, mis härjale on punane rätt. Teadsime, et NATO juhtivad liikmed olid huvitatud oma vahekordade parandamisest Venemaaga. Nad üritasid mitmel viisil vältida seda, et NATO laienemine endistele N. Liidu mõjualadele ei kahjustaks paranevaid suhteid ega põhjustaks Venemaa raevukat reaktsiooni.

Teisalt olid omariikluse taastanud Balti vabariigid kindlalt veendunud ühes: kui tahame, et iial ei korduks 1939—1940. a. stsenaarium, mis tõi kaasa meie iseseisvuse ootamatu krahhi, siis pakub NATO liikmeks saamine selleks ainsa kindla tagatise. Niisiis võime käsitada NATOga ühinemist oma taasiseseisvumise protsessi lõpulejõudmisena, selle kroonina. Nõustun Leedu legendaarse juhi Vytautas Landsbergisega, kelle sõnul oleme olnud küll iseseisvad üle 10 aasta, kuid alles NATO-ga liitudes tekib meil „turvaline iseseisvus“. Turvaline selles mõttes, et harjumuslikud ohud ega hirmud meid enam ei kollita. Igaühes meist hakkab loodetavasti taas juurduma turvatunne, mida sügavalt õõnestas pool sajandit väldanud kommunistlik hirmuvalitsus.

Täna on põhjust meelde tuletada, mis asjaoludel tekkis NATO. 55 aastat tagasi oli Euroopa veel II maailmasõja põhjustatud rusudes ja segaduses. Segadust tekitas jätkuvalt asjaolu, et võit natsistliku diktatuuri üle oli saavutatud teise diktaatori Stalini - Hitleri endise liitlase ja maailmasõja vallandamise eest kaasvastutaja abiga. Punaarmee kontrollis suurt osa Ida- ja Kesk-Euroopast, samal ajal kui USA ja Briti sõdurite enamus demobiliseeriti. Isegi heausklikud lääne poliitikud hakkasid aimama ohtu. Vähe sellest, et Moskva oli kogu „vabastatud“ Ida Euroopas jõhkralt kehtestanud kommunistliku võimumonopoli. Stalini toetatud komparteid pääsesid valitsusse Prantsusmaal ja Itaalias, Kreekas ja Türgis alustasid kommunistid kodusõda. Aprillis 1948 alustas Stalin kurikuulsat Berliini blokaadi, et suruda oma äsjased liitlased välja Lääne-Berliinist. Sai selgeks, et kogu Lääne- ja Lõuna-Euroopa ülevõtmine Punaarmee poolt võib olla lähema aja küsimus. Sellega oleks kaotanud mõtte ka Hitleri-vastase koalitsiooni võit natsistliku Saksamaa üle. Kommunistliku ekspansiooni sihiks oli demokraatia hävitamine Lääne-Euroopas ning USA tagasitõrjumine üle ookeani.

Selles olukorras jõudis uus USA president Harry Truman ainuõigele järeldusele: „Kui venelastele ei astuta vastu raudse rusika ja kindla sõnaga, siis on süttimas sõda. Ainus keel, millest nad aru saavad, kõlab — kui palju diviise te suudate välja panna?“ Aprillis 1949 kirjutati Washingtonis alla vaba maailma 12 riigi ühisele kaitseliidule, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile, mille alustalaks oli kõigi liikmete jagamatu julgeolek. See tähendas ühist kohustust kaitsta end N. Liidu poliitikast johtuva hädaohu vastu. Seda kõike ÜRO harta ning põhimõtete raamides. Allakirjutamise tseremoonial tõdes president Truman, et kui selline dokument oleks suudetud kooskõlastada pool sajandit varem, välistanuks see kaks maailmasõda.

Igal juhul võime rahuldusega nentida, et NATO moodustamine hoidis vähemasti ära kolmanda maailmasõja. Kindlalt demokraatlike väärtuste eest seisvate riikide ühine kaitsetahe nurjas Nõukogude ekspansioonikavad. Tähtis on ka arusaam, et Euroopa Majandusühendus, millest on nüüdseks kujunenud Euroopa Liit, poleks saanud tekkida aastal 1957, kui 1949 poleks loodud NATOt. Üksnes turvalisema keskkonna kujunemine Euroopas võimaldas alustada edukat majanduslikku koostööd. Koostööd, millega on võrdse partnerina kohe liitumas ka Eesti Vabariik.

MARI-ANN KELAM
Riigikogu väliskomisjoni liige

Märkmed: