Mihkel Langebraun
toimetas: Ragnar Teeveer
Piirileping Eesti piir
Foto: Raivo Tasso
Viimase aasta jooksul välja käidud arvamused uue piirilepingu kohta on üsna diametraalsed. Lepingut on nimetatud nii välispoliitika edusammuks kui ka riigireetmiseks. Isiklikult olen panustanud hulga aega, püüdmaks suunata vastavate valdkondade spetsialiste ja helgemaid päid veidigi mõtlema uue piirilepingu tagajärgedele kontseptuaalsemalt, ajaloolisest vaatenurgast ja ettenägelikumalt. Seni kahjuks ilma igasuguse eduta.
Õiguslik loogika puudub
Tegu on sisuliselt arusaamatu, ebaõiglase ja vastuolulise "triljonilepinguga". Alustada võiks sellest, et 1920. aastal sõlmitud ja tänini õiguslikult kehtiva piirilepingu näol ei ole tegu "ebaotstarbeka kaevandamisõigusega Teravmägedel aastast 1930", vaid Eesti riigi tähtsaima alusdokumendiga, millele "lepingupoolte riikliku staatuse" kaudu viidati viimati 1991. aasta jaanuarilepingus Vene NFSV-ga.
Uue lepingu sõlmimisel tekitab aga enim meelehärmi täielik selgusetus läbirääkimiste strateegia ja pidepunktide, õieti nende puudumise osas Eesti poolel. Nimelt on läbirääkimiste n-ö algpunktist, milleks oli peaminister Tarandi avaldus 1994. aastal, et ollakse nõus alad loovutama ainult sel tingimusel, et Venemaa tunnustab Tartu rahu kui riikidevaheliste suhete alusdokumenti, jõutud tänaseks sinnamaale, et Eesti diplomaadid ei nimeta lepingut enam isegi alade loovutamiseks. Rääkimata igasuguste juriidiliste viidete puudumisest ja uue lepingu vastuoludest põhiseadusega, mida põhiliselt tingib asjaolu, et isegi vormilises mõttes ei ole praeguse lepingu näol tegu Tartu rahu muudatusega.
Muuhulgas puudub isegi viide 1991. aasta jaanuarilepingule. Viide viimasele ei annaks ehk küll otsest võimalust tõlgendada uut piirilepingut Tartu rahu muudatusena, küll aga kinnitaks, et Venemaa tunnustab Eesti riiki 1918 - 1940 eksisteerinud vabariigi õigusjärglasena, nagu täiesti ühemõtteliselt 1991. aasta 12. jaanuaril Jeltsiniga sõna-sõnalt kokku lepiti ja mille eest viimasele on nüüd antud isegi koht Toompea müüril. President Jeltsinil on värske koht Tallinnas, aga kus on jaanuarilepingute koht meie välispoliitikas?
Täielikult lõikasid piiriläbirääkimiste loogika läbi 2005. aasta lepingu nurjumisele järgnenud sammud. Kui Vene pool otsustas toona allkirja lepingult tagasi kutsuda, pärast Riigikogu poolt lisatud preambulat, võib nende sammu paljuski mõista. Olgugi et lisatud preambulil polnud juriidilist jõudu, tuleb mõista, et eestlaste poolt ühepoolselt lisatud viide Tartu rahule tekitas hämmeldust – mida tahetakse sellega öelda?
Venemaa positsioon on läbirääkimistel olnud vähemalt 1990ndate aastate keskelt selles küsimuses üsna ühetimõistetav ja selge: Tartu rahu nad ei tunnusta, kuna see võiks tekitada Venemaale ebameeldivaid tõlgendusi sündmuste osas Eestis aastatel 1940 - 1991, mis omakorda muudaks sellise piirilepingu sõlmimise nende arvates kahjulikuks. Sellest asjaolust koorub aga välja märksa huvitavam taak: nimelt peab Venemaale antav maa olema nende jaoks võrdlemisi väärtusetu, kui selle eest ei olda lepingu sõlmimise huvides nõus isegi Tartu rahule viitama. Eriti arvestades asjaolu, et lepinguga juriidiliselt üle antava maa koguväärtust, koos aladel leiduva suurte põlevkivivarude, hüdro- ja tuuleenergia mahtude, põllumajandusliku potentsiaali, kalavarude, metsavarude ja muuga, on hinnatud kogusummas vähemalt t r i l j o n i l e eurole - ligi miljon eurot per face Eesti elaniku kohta!
Ehkki kõiki arvutusi ise täpsemalt kontrollinud pole, tean kindlalt väita, et ainuüksi Narva jõe hüdroenergia koguväärtus tänase elektrihinna juures ulatub miljarditesse eurodesse. Need miljardid eurod ei kaalu aga Venemaa jaoks üles Tartu rahu tunnustamist, kuna Venemaa kontrollib õigusevastaselt võetud alasid ka ilma uue piirilepinguta ja need moodustavad maailma suurima riigi loodusressurssidest lõpuks täiesti kaduvväikse osa. Seetõttu ongi eriti silmatorkav ja veider, et Eesti võttis algusest peale endale ebasobiva jäiga positsiooni Tartu rahu suhtes, loobudes samas hoobilt miljardite eurode väärtuses maavaradest, mille peale olnuks palju mõistlikum läbirääkimiste aega kulutada.
Läti pretsedenti ei kasutatud
Läbirääkimiste loogika on eriti veider pärast 2007. aasta Läti-Vene piirilepingut, millest tekkis Eestile lisaks uuele läbirääkimiste lähtepunktile võimalus kasutada pretsedendiõigust, võttes uue lepingu aluseks Läti piirilepingu pretsedent, mis on rahvusvahelistes suhetes tavaline praktika. Sellest tulenevalt oleks võidud Venemaa huvides taganeda Tartu rahu nõudest, tingimusel, et Venemaa tagab Eestile igati pariteetse piirilepingu Läti lepinguga, mis tähendanuks sisuliselt poolte äravõetud alade tagastamist.
See oleks juriidiliselt täiesti võimalik olnud, kui põhiseaduse 122. paragrahv oleks rahvahääletusele pandud, mille muutmine tõenäoliselt oleks rahva poolt heaks kiidetud, kui tulemuseks olnuks poolte alade (üle tuhande ruutkilomeetri) tagasisaamine. Läbirääkimiste liivajooksmise korral oleks võidud kasutada isegi rahvusvahelist arbitraatorit. Ka seda võimalust pole kordagi kasutatud. Praegust lepingut vaadates meenub pigem I Poola jagamine 18. sajandil, mis teatavasti toimus sõja tulemusena. 21. sajandil aetaks poliitikat justkui 18. sajandi vahenditega.
Julgeolekupoliitika vastuolud
Veelgi kurioossem on piirilepingu juures asjaolu, et vastuollu minnakse Eesti enda välispoliitikaga. Näiteks selles osas, et Eesti on oma välispoliitikas pikaajaliselt olnud liitlaseks Kaukaasia riigile Georgiale, muuhulgas toetades tingimusteta Georgia välispoliitilist doktriini "territoriaalsest terviklikkusest" - mis tähendab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia riikide mittetunnustamist, pidades neid alasid jätkuvalt de jure Georgiale kuuluvaks.
Eriti Abhaasia osas tekivad paljud vastusteta küsimused. Nagu värvikalt kujutati värskes filmis "Mandariinid", pidi arvukas Abhaasia eestlaste kogukond 1990ndail abhaaslaste ja georgialaste vahel puhkenud verise kodusõja ja genotsiidi eest Abhaasiast alatiseks lahkuma, jättes maha oma kodud ja maise vara. Märkimisväärne on aga asjolu, et tänaseni pole ei Eesti ega Georgia riigid, kes retoorikas kaitsevad Georgia "territoriaalset terviklikkust", kodudest põgenema sunnitud Abhaasia eestlastele kompenseerinud sentigi kaotatud varade väärtusest. Ometi on õigusruumi tagamine üks suveräniteedi põhitunnuseid.
Uue Eesti piirilepinguga on Georgia kaasus seotud mitmeti. Problemaatilise iseloomuga territoriaalse terviklikkuse jätkuv tunnustamine Georgia riigi puhul, aga enda riigi puhul palju ühemõttelisema terviklikkuse otsene eitamine, on Eesti poolt äärmiselt vastuoluline. Mitte ainult rahvaste enesemääramise õiguse vaatenurgast, mis on seotud näiteks abhaaside kui põlisrahva majandusliku ja poliitilise ahistamisega, (kes muide, erinevalt setode ja eestlaste sugulusest, on grusiinidest täiesti iseseisva riigi ja ajalooga rahvakild), vaid ka Eesti julgeoleku vaatenurgast.
Mitmed Eesti välispoliitikud on kinnitanud, et multimiljardiline kingitus Venemaale uue piirilepingu näol kindlustab mingil moel Eesti julgeolekut. Isegi kui see nii oleks, muudab viimase väite eriti vastuoluliseks ja kaheldavaks teadmine, et samaaegselt toetatakse endiselt Georgia püüdlusi taastada kontroll Abhaasia üle, mis ilmselgelt – senikaua kui Abhaasias elavad etnilised abhaaslased – ei ole konfliktse ajaloo tõttu rahumeelsel teel võimalik. Lisaks on see Georgia püüdlus otseses vastuolus Venemaa huvidega, kes teatavasti toetab Abhaasia ühepoolset iseseisvust ja selle kuulumist Vene mõjusfääri.
Niisiis toetab Eesti kokkuvõttes vaieldava staatusega territooriumi kuulumist kolmandale riigile, minnes vastuollu nii rahvuste enesemääramise põhimõtte kui ka Venemaa huvidega. Samal ajal sõlmitakse aga pikemalt kaalumata Venemaaga Eestile kahjulik piirileping, eraldades mingi küsimuseta Venemaale miljardite eurode väärtuses alasid, tuues veel ettekäändeks head naabrussuhted. Uskumatu! Selline välispoliitika Venemaa suhtes on väikse Eesti riigi poolt mitmes mõttes vastuoluline, kallutatud ja tundub täiesti läbimõtlemata.
