Pühade ajal on igati kohane rääkida pühadest asjadest. Ühel riigile ja rahvale on terve rida asju, mida ta pühaks peab. Ent millised asjad on meie riigile ja rahvale pühad?
http://uueduudised.ee/arvamus/...
Põhimõtteliselt on püha miski, mida väärtustatakse ja hinnatakse sedavõrd, et sellesse suhtutakse aupaklikult ja austusega. Pühi asju püütakse hoida puutumatu ja rikkumatuna läbi aegade. Ainuke muutus, mida sellele lubatakse osaks saada, on mõni väärt täiendus, mis lisab asjale väärtust, mitte ei alanda seda. Ühest endast lugupidaval rahvale on pühad tema maa, keel ja kultuur. Ma lisaks siia nimistusse ka tema rahva. Kuidas aga suhtutakse meil pühadesse asjadesse?
Kurbusega tuleb tõdeda, et mitte kõige paremini. Miks muidu kingime uue piirilepinguga vähimagi olulise põhjuseta osa kallist maast Venemaale. Ja heldelt lubame võõrail seda odavalt kokku osta. Ja missugune riik müüd oma strateegilises ettevõtted nn investoritele, suurkorporatsioonidele? Kas hirmust rikkaks saada või ise oma tegude eest vastutada?
Missugusele eestlasele tuleb üldse mõttesegi riigikeele-eksami norme alandada?
Ilmselgelt näitab selline käitumine suhtumist – põlgust- oma rahvuskeelde ja haub kurja plaani selle taseme ja staatuse kohta ühiskonnas. Kui keeleeksam ei mõõda tegelikku keeleoskust ja arusaamist, siis milleks seda üldse vaja on? Siis võiks ju rääkida ükskõik mis puukeelt ja mis tahes tasemega, jääb lõpeks õpetaja süüdi, kui viimane aru ei saa. Ja kodakondsuse saab taotleja ikkagi. Muidugi täidab antud teema IRL ja presidendiproua eesmärki, muuta eesti rahvas kiirelt kahe miljoniliseks. Kuid kellele seda vaja on ja mis hinnaga seda tehakse?
Meie keelel on väärikas ajalugu. Esimene eestikeelne raamat Wanradti ja Koelli katekismus, trükiti Saksamaal 1535. Edasi on toimunud väga pikk ja suur areng. Kuid pahatahtlik ja vastutustundetu tegu viib keele ja rahva hukuni. Sest, kui pole korrektset keelt ja nõudmist seda hästi osata, siis pole ka rahvast, kes seda lõpuks rääkida tahaks. Paratamatult mattuvad väikerahvad suurte keelgruppide alla, kui nad ise oma keelt nõudlikkusega ei kaitse. Kui meie keel pole meile püha, siis pole see püha ka kellelegi teise jaoks.
Euroopa kultuur on aga eemaldumas igasugusest pühadusest. Pühaks on kuulutatud kultuuritus või multikultuursus, mis põhimõtteliselt on hoopis kultuuritus, sest sellest kultuurikatlast ei ole võimalik midagi esile tõsta, mida võiks kultuuriks pidada! Nagu kõikide värvide segamisel ei ole võimalik enam ühtegi värvi eritada. Iseloomulik on aga tänapäeval veel see, et kõik, mis oma ja ajaproovile on vastu pidanud ning toimib, on ühtäkki igand. Kõik võõras, väljastpoolt ja vägisi peale surutud arulagedus on miskipärast ühiskonnale kohustulikus korras pühaks kuulutatud. Nii püha, et enda kaitseks väljaastumine teeb inimesest momentaanselt rahvavaenlase, rassisti või natsi jne.
Kelle korraldusel? Kes on siin riigis peremees, kelle sõna peaks maksma siin maal iga ilmaga? Täna on meie kultuuri kõige tähtsam püha. Pühitsegem seda väärikalt ja ikka omas pühal maal ja pühas keeles, et püha saaks veel pühamaks!
