Intervjueerib prof. Tiina Kirss
T.K.: Räägime Eda Sepaga ühest põnevast uuest raamatust, mille pealkirjaks on “Art of the Baltics” ja alapealkirjaks “The Struggle for Freedom of Artistic Expression under the Soviets 1945-1991”. Toimetajad on Alla Rosenberg ja Norton Dodge. Raamat on luksusformaadis 475 lk. ja värviillustratsioonidega. Väljaandja on Rutgers University Press. Eda Sepp on avaldanud raamatus artikli eesti nõukogudeaegsest kunstist: „Estonian Nonconformist Art from the Soviet Occupation in 1944 to Perestroika”, andes ülevaate läänelikest kunstivooludest, mis olid vastuolus nõukogude kunstidogmadega.
Raamat keerleb selle kunsti ümber, mida Nõukogude ajal kõigis kolmes Balti riigis loodi ja kuidas seda on võimalik interpreteerida. Raamatus figureerib kunstikogu, mille Norton Dodge ja tema abikaasa annetasid Zimmerli muuseumile Rutgersi ülikooli juures aastal 1991. Raamatu sissejuhatuses kirjeldab Dodge seda, kuidas tema kui majandusteaduse professor, kes alustas oma karjääri Harvardi Vene ja Ida-Euroopa uurimiskeskuses aspirandina, selle kunsti avastas. Eda on mitte ainult ühe raamatus esineva artikli autor, vaid ta mängis palju ulatuslikumat rolli selle raamatu ja kunstikogu teoks saamisel. Küsiksin esiteks Edalt selle raamatu ja kunstikogu saamislugu ja Norton Dodge'i impulsse selle taga. Jutusta meile palun seda, mida me ehk raamatu sissejuhatuses ei näe.
E.S.: Ameerikas on rikastel peredel komme kuidagi ennast kultuuris jäädvustada. Näiteks Mellonid on andnud oma kunstikogu Washingtoni muuseumile ja Rockefellerid ehitasid New Yorki MOMA, ning Guggenheimi Muuseum on ehitatud rikka perekonna kunstikogule. Norton Dodge oli majandusteadlasena muidugi teadlik, et tal pole raha nii ulatusliku maailmakunsti kogumiseks, kuid omas siiski küllalt perekonnakapitali, et midagi oma nime jäädvustamiseks teha. 1960. aastate lõpus avastas ta, et keegi ei kogu Nõukogude Liidu põrandaalust ja mitteametlikku kunsti ja et kui tema seda ei tee, siis läheb see kaduma. Ta otsustas, et hakkab kõnealust kunsti koguma, eriti pärast seda, kui oli sovjetoloogina kohtunud paljude põrandaaluste kunstnikega Moskvas ja Leningradis, kelledel kõigil olid kontaktid Lääne saatkondadega. Siis ei teadnud ju keegi, et NL kunagi kokku variseb. Puutudes kokku põrandaaluste kunstnikega Leningradis ja Moskvas, soovitas see ringkond tal Eestisse minna. Moskvas elanud eesti kunstnik Ülo Sooster oli sel ajal küll juba surnud, kui Dodge oma kogumist alustas, aga nõukogude põrandaalustel ja dissidentlikel kunstnikel olid tihedad kontaktid eesti avangard kunstnikega, mis olid tekkinud just Ülo Soosteri kaudu. Dodge eelistas alguses eesti kunsti, vähem teiste Balti riikide oma, sest ta leidis, et eesti kunst oli lääne kunstiga rohkem võrreldav. Mina kohtasin teda esimest korda 1977. aastal Cornelli ülikoolis Ithacas, kus toimus üks suur konverents NL põrandaalusest kultuurist: kunstist, kirjandusest ja muusikast, kuhu mina ja mu tütar Ingrid sõitsime läbi lumetormi. Seal oli suur kunstinäitus Dodge'i kogust, kus eesti kunst oli hästi esindatud, seal me saime ka tuttavaks. Seoses näitusega oli väljas ka tema raamat „New Art from the Soviet Union”, kus oli peatükk eesti kunstist. Ma tundsin hästi kõiki eesti kunstnikke, keda ta seal esitas, aga tundsin ka neid kunstnikke, keda seal ei olnud. Hakkasime suhtlema. Käisin tema kutsel Southern Slavic konverentsil New Orleansis rääkimas eesti kunstist ja pidasin ettekandeid AABSi konverentsidel eesti kaasaegsest kunstist. Kuna mul oli suur slaidikogu, mille põhjal oma ettekandeid pidasin, tellis Dodge nende kunstnikke töid Moskva kaudu. Tal on üks endine õpilane, Elena Kornetchuk, kellel oli Pittsburghis nõukogude kunsti galerii. Ta ostis isiklikult töid Moskvast, kuid käis ka Tallinnas, Riias, Vilniuses ja Leningradis valimas. Tegelikult olin ma suures osas tema kontaktisik; teadsin, mis tal oli ja soovitasin, mida tellida ja osta ning milliste kunstnikega kokku saada. Norton Dodge ise ei saanud enam viisat Nõukogude Liitu.
T.K. Kuidas see Moskva kaudu kunsti tellimine siis käis?
E.S.: Sellest ma kirjutan oma artiklis. See ei toimunud mitte kultuuriministeeriumi, vaid mingi muu ministeeriumi kaudu, mis haldas Knyha poodi, kus välismaale kaupa müüdi. See asutus siis vahendas. „Kõva raha” eest sai kunsti välja tuua, mida NL kultuuriministeerium poleks iialgi lubanud. Kui Norton Dodge'il ja Elena Kornetchuk'il olid näitused, ei saanud Eesti Kultuuriministeerium aru, kuidas kunstnikud olid oma töid välismaale saanud, see oli ju keelatud ja kontrollitud. Nad kahtlustasid, et eesti kunstnikud smugeldavad salaja töid välja. Tegelikult oli asi täiesti ametlik ja üks Moskva ministeerium tegi, mida teine ei teadnud ega oleks lubanudki.
T.K. Ja siis see kogu liikus mitmel pool tervikuna, enne kui ta pertmanentselt anti Zimmerlile?
E.S.: Kogu tervikuna tegelikult ei liikunud, vaid oli Norton Dodge’i „mõisas” Marylandis. Kui mina 1991. aastal seal käisin, hoidis ta oma kunsti viies suures küünis, mis kunagi olid mõisa ümbruses kasutusel. Muidugi olid sinna temperatuurikontrollid ja küte sisse ehitatud. Dodge korraldas oma kogust mitmeid valiknäitusi. AABSi konverentsil 1992. aastal Torontos oli meil suur näitus balti kunstist, mida mina kureerisin. Tal oli selline veoauto moodi sõiduk, millele ta oli teinud vineerkatuse peale. Sellega tõi ta terve näituse Torontosse. Riputasime pildid üles. Näitus toimus John B. Airdi galeriis Ontario valitsushoones. Seoses näitusega avaldasime ka kataloogi värviillustratsioonidega ja kutsusime Eestist siia kunstnik Siim Tanel Annuse, kes tegi valitsushoone ees tule-performance'i. Sealt läksid kõik näiusel esitatud tööd Zimmerli muuseumisse. Hiljem majandas Dodge suurt Zimmerli muuseumi juurdeehitust, nii et seal peaks nüüd eesti kunsti ka alati väljas olema. Dodge’i lemmikud on eesti kunstnikud, kuid on siiski oht, et nad kaovad NL teiste tööde hulka ära, sest kuraator on venelanna ja eelistab selletõttu kindlasti Moskvat ja Leningradi. Seda peaksime jälgima.
T.K.: Kuidas seda saaks teha?
E.S.: Eestlased, kes muuseumi külastavad, võiksid ju küsida, kus eesti kunst on või ka spetsiifiliselt pärida kunstnike kohta. Nõukogude ajal oli ju vene ja eesti kunsti vahel sild olemas Soosteri kaudu ja Dodge oli ise see, kes otsustas Balti erinäituse teha, mis oli mullu esimene mitte-vene näitus. Seoses näitusega ilmus ka raamat.
T.K. Kas ta kogub aktiivselt edasi?
E.S. Mitte otseselt, aga võiks öelda, et ta täiendab oma kogu. Minu kaudu on näiteks mõned Tartu kunstnike tööd sinna läinud, samuti polnud tal Kaljo Põllu ega Jüri Okase töid. Kui tal midagi olulist puudu on, siis ta täiendab. See on nagu muuseum ikka. Ta täiendab oma kogu ainult oluliste asjadega. Ja ta ei kogu töid, mis on valminud pärast perestroikat.
T.K. See raamat, „Art of the Baltics“, on väga tõhus ja väga detailne sissejuhatus sellele, mis tähendas kunsti teha Nõukogude ajal Eestis. See tutvustab mitte ainult neid asutusi, mis takistasid kunsti, vaid neid loovaid võimalusi, mis kunstnikud leidsid. Ehk sa jutustaksid sellest, kuidas sa ise selle kunstiga kokku puutuma sattusid ja kuidas sul need elavad kontaktid tekkisid, mis viisid sinu panuse juurde sellele raamatule.
E.S.: Kohtumine Dodge'iga Cornellis viis mind muidugi otse selle kogu juurde. Kuna ma siin, Kanadas, kunstiajalugu olen õppinud ja õpetanud ja tunnen maailmakunsti, eriti 20. sajandi oma ning kuna ma eesti keelt oskan, siis ma leidsin, et see on ka loomulik, et ma olen kursis sellega, mis Eesti kunstis toimub. Mind huvitas just see osa eesti kunstist, mis vastas Lääne kunstile ja need kunstnikud, kes oleksid võinud 1970ndatel aastatel siin ja New Yorgis näitustel esineda ja läbi lüüa. Neid ma kõiki tunnen. Vanasti me esinesime ka AABSi kongressidel, meil oli väike balti kunsti sektsioon Dodge’iga ja Elena Kornetchikuga, kes istusid tagareas ja kirjutasid kõik kunstnike nimed ja tööd üles, kellest rääkisin. 1979. aastal sain Hamiltoni kunstigalerii mesti, et korraldada eesti kunstinäitus. See läks peaaegu läbi, tööd olid tellitud Moskva kaudu, olid juba seal väljasaatmisel, aga viimasel minutil said eesti kunstibürokraadid sellest teada ja keelasid selle ära. Hamiltoni galerii oli juba näituse kutsed valmis trükkinud ja Norton Dodge oli garanteerinud, et ostab teatud hulga töid ära. Lõpuks ta sai suure osa nendest töödest siiski kätte, sest meil olid fotod ja nimed olemas. Tagajärg on muidugi, et Zimmerlis on palju tipptasemega eesti kunstitöid. Selle kogu põhjal oli nauding kirjutada, sest oli tunne, et kirjutan ümber eesti sõjajärgse kunsti ajalugu, nii nagu see peaks olema.
T.K. Kuivõrd on olnud dialoogi ja kokkupuuteid eesti, läti ja leedu kunstnike vahel? See on küllaltki oluline teema selles raamatus, kus muidu suhteliselt harvaesinev võrdlevus saab lahti seletatud. Kuivõrd need kunstnikud omavahel üksteist tundsid?
E.S.: Küllaltki. N Liidus olid balti ühisnäitused. Tallinnas oli balti graafika triennaal, Lätis skulptuuritriennaal ja Leedus maalitriennaal. Kunstnikud käisid ja suhtlesid näitustel. Olid ka balti noorte kunstnike laagrid, kus toimus huvitav vennastumine ja õestumine. Teati küll, mis toimus, kuigi mitte peensusteni, kuna see oleks nõudnud keele tundmist. Nad suhtlesid vene keeles, nüüd teevad nad seda inglise keeles, sest noored enam vene keelt ei oska. Järele on aga jäänud vaid Tallinna graafika triennaal, mis on nüüd rahvusvaheline.
Eda Sepp vestleb uue kunstiraamatu tagamaadest (1)
Kultuur
TRENDING
