Intervjueerib prof. Tiina Kirss
T.K. Raamatus “Art of the Baltic” väidetakse, et selle ajastu kunstiajalugu vajab põhjalikku ümberkirjutamist. Sedasama vajadust on tunnetatud ka teistes kultuurivaldkondades, ka ajaloos endas, ja see vajadus iseenesest on tubli edusammu teinud selle raamatu näol. Sa ise oled loenguid pidanud nii Soosterist kui Tartu kunstnikest, ning ka „Ariadne Lõngas” kirjutanud artikli eesti kunsti periodiseerimisest sellele ajastule vaadates. Kuidas on sinu nägemus sellest ümberkirjutusest? Mis on sinu arvates selle ümberkirjutuse peamiseks teljeks ehk lähtekohaks?
E.S.: Palju on vaja ümber kirjutada. Minu eesmärk oligi, et seda ümber mõtestada ja võtta mõõdupuuks seda läänelikku uut, mis seal juhtus ja mida vene ajal tihti maha vaikiti või tühiseks peeti. Tahtsin näidata, kuidas uued voolud eesti kunsti ilmusid ja mis neid ajendas. Eesti kunstiajalugu oli ju orienteeritud nõukogude metodoloogia ja vene malli järgi. Sõjajärgne eesti kunst näiteks algab Jaroslavliga NL tagalas, kus olid enamasti keskpärased kunstnikud. Nende tähtsus on kunstiajalookirjutistes üle võimendatud, kuigi — tõsi küll — ametlik kunstnike organisatsioon Kunstnike Liit loodi Jaroslavlis. Mõni aasta tagasi ilmus Eestis üks „Lühike eesti kunstiajalugu“, ja ma nägin üllatusega, et jälle algab sõjajärgne kunst Jaroslavliga ja mitte kunstiga saksa okupatsiooniajal Eestis. Raamat ilmus Eestis ja autoriteks olid Tartu ülikooli professor, kunstiajaloo õppetooli juhataja Jaak Kangilaski ja Sirje Helme, Sorose kaasaegse kunsti keskuse juhataja, kellelt ka raamatus „Art of the Baltics” artikkel on. See pole tegelikult üllatav, sest kunstiajaloolased, ja ajaloolased üldse, võtavad tihti malliks seda, mis ametlikult on varem avaldatud ja ilmselt asetati ka Jaroslavli sündmused nii, nagu nad nõukogude ajal olid olnud, kuna see oli harjumuspäraselt loomulik. Ka lääne kunstiajaloos esineb juhtumeid, kus üks viga rändab ühest raamatust teise vaatamata sellele, et on juba varem ümber lükatud. Samuti on „Lühikeses Eesti kunstiajaloos“ mitmel pool nimetatud tähtsatena samad kunstnikud, kelle näitused olid sagedasti igal pool aastatel 1955-70, nagu Evald Okas, kes oli sel ajal suur korüfee, ja Nikolai Kormashov. Nad tegid niisugust kunsti, mida taheti ja lubati, olid soositud ja see uus, eestiaegne kunstiajalugu tõstis neid jälle esile kui uuendajaid ja olulisi kunstnikke. Ometi tegid Tartus naised samal ajal, 1950-ndate lõpus, juba abstraktsiooni ja sürrealismi, mida Eestis kunagi varem pole loodud, ja neid uuendajatena pole nimetatud.
T.K. Tartu naised — kellest sa räägid?
E.S. Valve Janov, Kaja Kärner, Silvia Jõgever. Hiljem liitusid nende abstraktsiooniga ka Lembit Saarts ja Heldur Viires Tartus ning Ülo Sooster Moskvas.
T.K. Mis olid nende loomingulise biograafia peamised jooned, kui nad tol ajal Tartus abstraktset kunsti tegid? Milline saatus neil ees seisis?
E.S. Nad lõpetasid Tartu Kunstiinstituudi umbes 1949. a., teise suurküüditamise eelõhtul. Enne küüditamist olid selles grupis ka Ülo Sooster ja Henn Roode. Nad on sündinud umbes 1920—1923. Nende ideaal oli prantsuse euroopalik modernism ja üks eesti lemmikutest, Endel Kõks, kes oli põgenenud ja elas Rootsis. Pärast sõja lõppu käisid nad tutvumas Kõksi raamatutega, mis olid jäänud tema ema ja õe juurde. Väike side, aga enne sõda ei viljelnud Eestis keegi sürrealismi ega abstraktsiooni. Kui mina need Tartu kunstnikud avastasin 1998. aastal, selgus ka, et abstraktsioon algas samal ajal nii Eestis kui välis Eestis. Endel Kõksil oli esimene abstraktse kunsti näitus 1957. Tartu naised lõid alates 1957. aastast täiesti huvitavat abstraktsiooni ja sürrealismi, viimast mitte sisu poolest, vaid vormilt. Muidugi tuleks toonitada, et mehed vangistati ja viidi kõik Siberisse 1949. aastal, ja naised jäid Eestisse.
T.K. Kuidas see juhtus? Oli see õnn või juhus?
E.S. Et naised jäid Eestisse? Eks nende vastu ei leitud otseseid süüdistusi või ei peetud neid nii ohtlikuks. Nad visati muidugi Kunstnike Liidust välja. Kaja Kärner oli Kunstiinstituudis õppejõud, ta kaotas oma töökoha. Valve Janov töötas rohuteaduse instituudis lihtsa töö peal. Kaja Kärner töötas pärast meeste vangistamist kaubanduskeskuses sildimaalijana. Silvia Jõgever oli keskkoolis kunstiõpetaja. Lüüdia Vallimäe-Mark illustreeris lasteraamatuid. Tema olukord oli eriti problemaatiline, kuna ta isa viibis USAs. Kuna pool gruppi oli Siberis, tähendas see seda, et nad ei olnud eriti heas valguses. Nad said palju hiljem Kunstnike Liitu tagasi. Nad maalisid vähe ja vanas Pallase stiilis. Aga eelviimases „Ariadne Lõngas“ on mu artiklis üks pilt, mille Valve Janov tegi 1950. aastal. See on väga huvitav, kui võrrelda Jackson Pollockiga ja teiste lääne kunstnikega sellel ajal. Kui mehed tulid Siberist tagasi, siis nad hakkasid uuesti maalima. Kui me vaatame Valgre filmi („Need vanad armastuskirjad”), siis ilmneb, milline julgus, optimism ja vabadustahe oli sel perioodil nendel tagasitulnutel.
T.K. Raamatus mainitakse midagi, mis kipub varju jääma, kui vaadata liiga üheülbaliselt seda perioodi. Vene kunstisituatsiooni võrreldakse kunstisituatsiooniga Baltikumis kohe pärast sõda, nimelt, et Venemaal oli olnud selle aja peale juba mitu repressioonilainet. Ka selle nn uue ideoloogilise liini kehtestamine toimus Baltikumis aeglasemalt, ja see jättis kasvõi ajutiselt natuke rohkem ruumi kunstikele, kellel olid sügavad juured iseseisvusaegses kunstipärimuses. Kas sa nõustud selle seisukohaga kõigepealt?
E.S. See on õige, ja seda on Moskva kunstnikud ka öelnud, et nende juhendaja moodsa kunsti juurde oli tegelikult Ülo Sooster. See juhtus just nii, et Sooster ei saanud Eestisse elamisluba pärast Siberist tagasitulekut, sest eesti kunstibürokraatia ja need kunstnikud, kes Eestis olid heal järjel ja soositud, korraldasid intriige tema vastu. Tal ei olnud mingit võimalust Eestis midagi teha. Ta läks oma naise vanemate juurde Moskvasse. Mõned Moskva kunstnikud on rääkinud ja kirjutanud, et Sooster oli neile sillaks lääne kunsti juurde, et nad käisid koos Soosteriga Eestis ja Moskva suures raamatukogus, kuhu sattusid kõik lääne raamatud, mis konfiskeeriti. Tutvuste ja sõprade kaudu oli neil võimalus sinna sisse pääseda ning 20. sajandi kunstiraamatud läbi vaadata ja lugeda. Üks nendest vene kunstnikest on öelnud, et nad kulutasid Soosteriga „oma püksid läikima neid raamatuid lugedes, ja me töötasime läbi kõik moodsad kunstivoolud, mida venelased ei saanud kunagi teha. Töötasime kodus läbi kõik stiilid, kuni abstraktsioonini välja”. Raamatus on Soosteri rollist nii Eestis kui Moskvas detailsemalt kirjutatud, mitut artiklit läbivalt.
T.K. Läheme korraks stiili pealt räigesse materiaalsusesse. Need kunstnikud, kes olid põlu all ei saanud hankida kunstimaterjale. Kuidas oli nende kunstnikega, kes näiteks Siberist tagasi tulid, kuidas nad varusid endile neid põhimaterjale, millega nad kunsti tegid?
E.S. Olukord oli muidugi keeruline, sest tegemist oli ju mitte ainult paberi, vaid ka värvidega. Kunstitarbeid sai ametlikult osta vaid Kunstnike Liidu liige või see, kes töötas sellel alal. Sooster töötas Moskva kirjastuste juures illustraatorina. Võib ju oletada, et sellepärast on tal palju rohkem joonistusi kui maale. Kõik Moskva põrandaalused avangardistid töötasid suurte kirjastuste juures illustraatoritena, ja nad said sealt värve ja paberit. Soosterit ei võetud kunagi Kunstnike Liitu vastu, kuna ikka tuli raport Eestist, et ta on ebasoovitav isik. Alati on Eesti inimesed olnud need, kes Soosterile jala taha panid. Üks tema tolleaegsetest sõpradest, temast küll noorem ateljeekaaslane Ilja Kabakov, oli muide mullu kümne tippkunstniku hulgas Läänes kuulsamate muuseumide kuraatorite valiku järgi.
T.K. Kas sellest on märku antud Soosteri abikaasa hiljuti avaldatud mälestustes?
E.S. Lidia Soosteri autobiograafia „Minu Sooster” on huvitav ja ainulaadne raamat, kus on tekstid paralleelselt eesti ja vene keeles. Raamat ilmus Tallinnas aastal 2000. Lidia kirjeldab muu hulgas, kuidas Sooster Siberi vangilaagris salaja keelatud pilte tegi ja siis valvurite poolt tulle visatud töid päästis. Minu analüüs on, et raamat on huvitav, kuid Lidia Sooster, Moskva juuditar, tegelikult oma mehe kunstist eriti aru ei saanud; ta oli nagu teisel pinnal, teatrikunstnik, valmistas teatrinukke. Ta kirjeldab Siberi elu, nende kohtumist vangilaagris ja muidugi ka seda, mida ta Eestis koges Soosteriga koos. Muide, Soosterite poeg Tenno veetis suved Hiiumaal vanavanemate juures ja valdab vabalt eesti keelt. Ta elab praegu Iisraelis.
T.K. Millal Sooster suri?
E.S. 1970. Kuid Eesti ja Moskva kunstisild jätkus pärast Soosteri surma. Vene kunstnikud külastasid Eesti olulisi näitusi; samas oli eestlastel alati koht Moskvas, kus peatuda. Raul Meel on näiteks kirjutanud, et teda viis Kabakov Kostaki sajandialguse vene avangardkunstnike kollektsiooni vaatama, mis hiljem Läände jõudis ja mida Guggenheimi Muuseumis eksponeeriti. Seal käisid ka teised eesti kunstnikud.
T.K. Kas Sul õnnestus Soosteriga kohtuda?
E.S. Ei, ma käisin Eestis esimest korda 1968, siis kohtasin vaid Vive Tollit ja Avo Keerendit. Soosterist kuulsin alles pärast tema surma, tegelikult 1974. aastal, kui teist korda Eestis käisin ja kohtasin Tõnis Vindi ringkonda, kus kõik teda tundsid ja teda Moskvas olid külastanud. Siis kingiti mulle ka fotod tema märkmikust, mida olen loengutel kasutanud.
Eda Sepp vestleb uue kunstiraamatu tagamaadest (2)
Kultuur
TRENDING
