Intervjueerib prof. TIINA KIRSS
T.K: Sa mainisid kolme naiskunstnikku, Valve Janovit, Kaja Kärnerit ja Silvia Jõgeveri, kes 1950 ndate aastate lõpul abstraktsiooni ja sürrealismi tegid. Kas sa oled neid isiklikult kohanud?
E.S. Jah, nendest olen kohanud kõiki peale Kaja Kärneri, kes oli surnud kolm nädalat enne, kui neid Tartusse külastama läksin. Aga tema elukaaslane Heldur Viires näitas mulle Kärneri töid, mis olid vapustavad. Teised on kõik veel elus. Olen neid kõiki tundide viisi intervjueerinud ja lindistanud. Ka Heldur Viirest, kes oli üks Soosteri parematest sõpradest, vangikongikaaslane, ja ka Lembit Saartsi, kes vangistati koos Soosteri ja Viiresega. Lüüdia Vallimäe-Marki juures lugesin Soosteri kirju Siberist ja Moskvast. Silvia Jõgeveri mälestused, eriti ühest mitteametlikust kunstinäitusest 1960. aastal, mida Jõgever korraldas, on muidugi äärmiselt huvitavad.
Tsiteerisin neid raamatus ja sellest olen ka kirjutanud „Ariadne Lõngas“. Need Tartu kunstnikud korraldasid ju esimese mitteametliku kunstinäituse Eestis, seda polnud keegi varem teinud ilma Kunstnike Liidu või Kultuuriministeeriumi loata. Tagajärg oli suur skandaal, ülekuulamised ja süüdistused. Näitus toimus Tartu 8. Keskkoolis ja seda käisid paljud vaatamas. Tööd tegelikult polnudki palju erinevad sellest, mida Tallinnas noorte kunstnike näitustel juba oli esitatud, see oli vana Pallase stiil, mis jälle hakkas hoogu saama; abstraktsioonist ja sürrealismist polnud seal midagi, nende stiilide viljelemine toimus täielikult põranda all, mitte avalikult. Aga et keegi julges korraldada näitust ilma ametliku loata, ise valida esinejad ja tööd, oli sel ajal ennekuulmatu, tekitas skandaali ning kutsus esile ähvardusi. Lõpuks siiski vaikiti kõik maha, osaliselt tänu niisugustele Siberis käinud kunstiajaloolastele nagu Villem Raam. Sellele näitusele aga järgnesid teised mitteametlikud näitused: Olav Marani sürrealistlike ja abstraktsete tööde näitus Andres Ehini korteris Tallinnas 1963. aastal ja ANK 1964, mida organiseerisid Tõnis Vint, Jüri Arrak ja teised kunstiüliõpilased. Modernism liikus Tartust Tallinna esialgu küll põranda all ja peamiselt Olav Marani kaudu, kellel olid soojad suhted Tartu kunstnikega ja kes mõjutas Tallinnas noori kunstnikke.
T.K. Ja mis juhtus modernismiga Tallinnas?
E.S. Olid väikesed stiilimuudatused. Tõnis Vindi grupis polnud maalilisus nii tähtis, suurem osa kunstnikke olid graafikat õppinud. Samas oli ka peale tulnud uus generatsioon, kes olid samuti õppinud graafikat, nagu Peeter Ulas, Vive Tolli, Evi Tihemets ja Concordia Klar. Kuid seal arenesid abstraktsioon ja sürrealism edasi erinevalt, mis kulmineerus 1966. aastal noorte näitusel, kus inspiratsiooniks oli Olav Maran. Ta jutustas mulle, et oli käinud eelnevalt kunstnike juures kodus ja soovitanud neil esitada zhüriile abstraktset kunsti. Ta oli ise zhürii liige noorte kunstnike esindajana. Vanameelsetele oli muidugi see suureks ehmatuseks, taheti kõik tagasi lükata ja näitust mitte korraldada. Maran oli aga seletanud, et kui te tahate näidata, et Eestis noori kunstnikke üldse pole, siis on ju situatsioon häbiväärne ka terve Liidu ees, aga kui võtate tööd vastu, võib vähemalt öelda, et noori kunstnikke on. Muidugi ei võetud kõiki kunstitöid vastu, kuid siiski oli näitusel palju abstraktseid ja sürrealistlikke töid. See oli läbimurre Eesti ametlikus kunstis, pärast seda muutus abstraktsioon teatud mõttes ametlikuks, kuigi seda kunagi ei soositud ja Eesti omandas N. Liidus sellise kuulsuse, nagu oleks seal tsensuur kergem ja olukord parem. Sellest on raamatus päris põhjalikult kirjutatud.
T.K.: Kuidas see periood kajastus „Lühikeses Eesti kunsti ajaloos“?
E.S. Usun, et mitte nii selgelt kui minu artiklis. Mina rõhutan ainult neid kunstivoole, mis on lääne kunstiga võrreldavad. Nemad pidid aga kirjutama kõigest, ka ametlikust kunstist. Mul oli seda kerge teha, sest lähtusin sellest, mis Dodge’i kogus oli, kuid muidugi pean samas möönma, et mul endal oli ka kollektsiooni suunaga mitte just vähe tegemist, sest olin ju ise soovitanud, millised kunstnikud seal esitatud peaksid olema. Teadsin ka üsna kaua, et niisugust raamatut kavatsetakse välja anda ja mul oli palutud sellesse eesti kunsti ülevaade kirjutada.
T.K.: Kui sa lähtud oma periodiseerimisel oma uurimusest ja oma intervjuudest kunstnikega, siis kuivõrd tavaline on selline lähenemisviis, lähtudes kunstiteosest endast, tema ikonograafiast; siis kunstnikust endast, kes sulle jutustab?
E.S. Seda saab muidugi teha ainult siis, kui kunstnik on elus. Läänes on see väga tavaline; ei kujutaks ette, et keegi kirjutaks kunstnikust monograafia ilma, et oleks uurinud tema oma seletusi, tema perekonnalugu ja teda ennast. Eestis ilmselt see pole tavaline. Kui ma käisin 1975. aastal Eestis, siis tutvusin Evi Pihlakuga, kes kahjuks nüüd on surnud. Ta oli väga tugev kunstiajaloolane, kirjutas monograafiad Konrad Mäest ja Nikolai Triigist, tema polnud siis kunagi ühegi kunstniku ateljees käinud. Selgitasin talle, et siin maal ei saaks üldse niimoodi töötada ja et noored kunstnikud Eestis on mulle kurtnud, et ajaloolased nende ateljeedes pole käinud, soovitasin tal minna. Pärast sai temast noorte kunstnike suur sõber, kaitsja ja nendest kirjutaja. Tsiteerin teda oma artiklis mitmel pool. Ma proovin muide kõiki eesti kunstiajaloolasi, kes sellest perioodist on kirjutanud, tsiteerida. Nii kunstnike kui kunstikriitikute pikad tsitaadid on artikli viidetes tõlgitud, sest kes ikka eesti keelt hakkaks ära õppima! Seega ma ainult ei kirjuta sellest, mis toimus, vaid avan ka eesti uurimused ja teiste kunstiteadlaste seisukohad.
T.K.: Kuivõrd praegu Eesti kunstiajaloo tudengit huvitab see ajastu ja need kunstnikud, kes on sinu huviorbiidis?
E.S. Minu huviorbiidis olid ju tegelikult kõik, ma olen ka teadlik sellest, mis ametlikul pinnal juhtus. Siiamaani pole aga Eestis eriti huvi tuntud ajalooliste asjade vastu, vähemalt avaldatud midagi pole.
T.K.: Kuidas sa seda seletad, kas diplomitöödes esinevad mingid kindlad nimed?
E.S Kui perestroika algas, oli terve hulk noori kunstnikke, kes hakkasid lihtsalt halvustama kõike, mis enne oli toimunud. Nad ei teadnudki, mida Leo Lapin, Tõnis Vint ja Raul Meel olid varem teinud, ei tahtnudki teada. Tekkis niisugune situatsioon, et kõik vana, mis on tehtud NL ajal, on halb ja nüüd on uued ja õiged tegijad. Tuli moodi videokunst ja performance, kuid viimast oli varemgi tehtud, läänes juba ammu, aga ka Eestis. See situatsioon tuletab ju meelde Gailiti kriitilist artiklit EV alguses, kus tauniti Kristjan Rauda ja Triiki. Vanemad kunstnikud, kes veel olid elujõulised (Vint, Lapin, Meel, Põllu) hakkasid ise oma endist tegevust tutvustama näituste ja kataloogide näol. Algatus tuli aga kunstnikelt ja mitte ajaloolastelt. Tartu naised olid liiga vanad ja tagasihoidlikud, grupil veel Siberi kogemused seljataga. Tartu grupp jäi täiesti varju ja lühikeses kunstiajaloos on ka öeldud, et uus suund hakkas Tallinnas peale.
T.K.: Mitteametlik ja põrandaalune? Raamat tegeleb väga põhjalikult nende kahe mõiste lahtiseletamisega.
E.S. Eestis tegelikult otsest põrandaalust kunsti polnud, nagu see Moskvas oli, kus terve hulk kunstnikke esinesid või näitasid oma töid kas sõprade korterites (tekkis nn. korterikunst) või siis väikestes nurgatagustes kohvikutes. Moskva põrandaaluses kunstis mängis küllaltki olulist rolli lääne diplomaatide korpus. Moskva dissidentidel oli tihe kontakt lääne diplomaatidega, kes käisid nende näitustel, ostsid nende töid ja varustasid neid tihti ka materjaliga – värvide, paberi ja lõuenditega; ja mis veel olulisem, raamatutega lääne kunstist. Ühest küljest nad kaitsesid kunstnikke KGB eest, sest kui midagi oleks juhtunud, oleks lääne meedia sellest kohe teada saanud. Teisest küljest olid aga kunstnikud niivõrd põlu all, et ametlikult nad oma töid näitustele esitada ei oleks saanud.
Eestis oli situatsioon erinev. Seal oli küll põrandaalust kunsti: näiteks Tartu grupi abstraktsed ja sürrealistlikud tööd, mida ametlikult esitati näitusel alles 1971. aastal. Samad kunstnikud panid aga näitustele välja oma Pallase stiilis tööd. Nad olid isikutena küll mittesoositud, kuid ei olnud põrandaalused ega ka dissidentlikud. Põrandaalune on niisugune kunst, mis ikka puhtalt tehakse kunstnikele endile, väikestes ringkondades, ja mida bürokraatia, s.t. juhatav, valitsev ringkond ei tea, nagu abstraktsioonid, mida Valve Janov, Kaja Kärner ja Silvia Jõgever tegid, hiljem ka Lembit Saarts. Neid teadsid ainult nende lähemad sõbrad, kunstnikud.
Pärast 1966.a. toimunud noorte näitust Eestis tegelikult otsest põrandaalust kunsti polnud, oli küll palju töid, mida näitustel ei saadud välja panna, zhürii ei võtnud neid lihtsalt vastu. Kunstnikud nagu Vint, Meel ja Lapin olid ka põlu all, samuti Siim Tanel Annus, kellest oma artiklis kirjutan. Neid ei võetud ka Kunstnike Liitu vastu, kuid nad said ikka oma töid esitada ja neil olid personaalnäitused, kuigi mitte nii palju kui ametlikel kunstnikel. Sellepärast ütlemegi, et nad tegid mitteametlikku kunsti, seda, mis polnud ametlikult soositud, kuid erinevatel aegadel tolereeriti vähem või rohkem, olenevalt sellest, kuidas bürokraatia ja võim just momendil kunstnikusse suhtusid.
N. Liidus oli ametlik kunstibürokraatia ja kunstiseadused, mis muutusid aja jooksul. Olid ametlikud voolud, mida soositi, ja teisi asju mitte. Abstraktsioon polnud kunagi ametlik. Samas oli Eestis seda võimalik ametlikkudel näitustel vahel esitada. Mitte alati, aga vahel.
Eda Sepp vestleb uue kunstiraamatu tagamaadest (3)
Kultuur
TRENDING
