T.K. Mitteametlik kunst keerleb siis Nõukogude Liidus ametlikus perifeerias. Kas sa sinna asetaksid sellise kunstniku nagu Raul Meel?
E.S. Meelel olid suured raskused. Ta sai alles perestroika ajal Kunstnike Liitu. Meel oli ikka mittesoovitud kunstnik kogu aeg ja oli ise muidugi jäärapäine kah. Ta tegi ju sini-must-valge „Taeva all” seeria 1974. aastal ja siis kõik need Eesti kaardid, kus olid vanglatrellide sarnased moodustised sisse põimitud. 1986. aastal oli veel nii, et kõike võis välja viia, aga mitte Raul Meele töid.
T.K. Ja kas Norton Dodge üritas ka neid kätte saada?
E.S. Ja sai ka, kuigi küll paar aastat hiljem. Sini-must-valgeid „Taeva all” seeriaid oli tal küll varem, sest Moskvas ei teatud ju, mida need värvid eestlastele tähendavad.
T.K. Aga Meel kirjutas ju oma autobiograafia?
E.S. Jah, see ilmus möödunud suvel.
T.K. Sa oled seda lugenud ja kommenteerinud. Kas sa annaksid siis natuke märku, kuidas Meel oma autobiograafias suhtub sellesse sõjajärgsesse perioodi Eesti kunstis?
E.S. See on üks kõige ausam autobiograafia. Ma ei ole niisugust kunstniku autobiograafiat veel lugenud ega üldse kusagil näinud. Ta avab oma hinge täielikult. Ta kirjeldab kõike — mida ta tegi, miks ta tegi, kuidas keegi temasse suhtus, kuivõrd raske tal oli oma loometööd üldse teha mõnel aastal. Ta sai oma ülalpidamise töötades ühes insenerifirmas ja mitte kunstnikuna. Hiljem ta hakkas mesinikuks, ja tegi seda täiesti teaduslikult. Tema oli vist number üks persona non grata Eesti kunstis.
T.K.: See autobiograafia on pikk ja ulatuslik?
E.S. Jah, 500 lk. pikk. Meel kirjutab muidugi sellest, kus ta sündis, kes ta vanemad olid. Tegelikult oleks see nagu monograafia, aga oma kirjutatud. Seal on kõik tööd kirjeldatud, kõik auhinnad märgitud; loetelu sellest, mida ta tegi ja miks, ja kes tema kunsti kohta midagi ütles. Sealjuures ka oma mõtteid ja isiklikke suhtumisi, soove ja unistusigi. Niisugune enesepaljastus ju paljudele Eestis ei meeldi ja on neile võõrastav, aga minu meelest on see väga huvitav. Siiski natuke vaikib maha ka. Näiteks ühel puhul, kui oli teada, et Evald Okas tema tööd jalaga lükkas, on ta selle koha pealt diskreetne ja Okase nime ei maini, võibolla tema poja pärast. Ma alles lõpetan seda „Minevikukonspekti” ja olen lubanud sellest kirjutada.
E.S. Põldroos ei ole nii põhjalik. Põldroos on rohkem impressionistlik. Tema raamatus on ka rohkem armastuse asju. Tal ei ole kunst nii oluline. Pikem ja huvitavam osa tema autobiograafias on Eesti uuest iseseisvumisest, millest ta võttis juhtivalt osa. Ta peidab ka natuke oma kunstifunktionääri ametit. Sellest ta kirjutab väga vähe, aga Raul Meel kirjutab kõik.
T.K. Kuidas on lugu nende naistega? Janov, Kärner, Jõgever — kas nad on jätnud autobiograafilist kirjutist, või asendavad neid sinu intervjuud nendega?
E.S. Mul on kõikidega intervjuud, ja nad täiendasid paljusid asju kirjavahetuse teel. Nad ütlesid ka, et keegi pole neilt selliseid asju küsinud. Jõgeveril oli ju see suur pahandus 1960. aasta kunstinäitusega; ta oli nii ärritatud pärast seda, et ta läks koju ja kirjutas kõik üles. See on olemas. Üks koopia sellest on praegu Tartu Kunstimuuseumis, ta kirjutas selle ka minu jaoks üles seda veel täiendades, ja see on minu lindi peal ka... see on nagu ühenaiseteater.
T.K. Kas sa loodad, et sellest tuleb ka mõni väljaanne?
E.S. Võiks tulla.
T.K.: Kuidas sa sellist asja ette kujutaksid, kas need kõik koos või eraldi?
E.S. Nad kõik pole nii suured rääkijad. Ja neist on tunniajaline telefilm tehtud paar aastat tagasi. See on osaliselt väga huvitav, kus neid kõiki on intervjueeritud. Rein Raamat tegi seda. Ta ei ole aga nendele pannud nimesid alla. Paljud ei tea, kes nad on. Mina võtan ka sellest filmist osa, räägin abstraktsioonist Kaja Kärneri maalide ees. Peeter Ulas oli minuga kaasas ja rääkis, kuidas Heldur Viires ja Tartu kunstnikud teda on inspireerinud.