Aastal 1944 võeti ta Saksa sõjaväkke ja pandi väljaõppele Eesti Diviisi tagavararügementi ning evakueeriti Saksamaale. Sõja lõppedes jäi ta lääneliitlaste võimupiirkonda. Pärast lühidat aega vangilaagris jätkas õpinguid Aschaffenburgi eesti gümnaasiumis. Seda lõpetamata astus ta teenistusse USA sõjaväe juures eestlastest formeeritud töökompaniisse. Sõjajärgselt Saksamaalt siirdus ta Rootsi prof. Andrus Saareste abil, kes kasutas teda keelejuhina „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu“ koostamisel.
Rootsist rändas Krants 1957 Kanadasse, jäädes peatuma Torontosse. Töö kõrvalt õppis ta Jarvis-Kolledzhi õhtukursustel, saades keskhariduse diplomi.
Krantsil on ilmunud luulekogud „Tungalterad“ (Toronto, 1967) ja „Lumeliitlased“ (Toronto, 1970). Eestis on välja antud koondkogu „Käib suveööl koiduni tants“ (Tallinn, Virgela, 2001). See hõlmab kahe kogu luuletused ja hilisemad palad ajakirjandusest ja käsikirjast. Koondkogu mitmed luuletused on taastatud algselt ajakirjanduses ilmunud esmase värske sõnastusega.
Krants kirjutas esimesena eesti luules temaatiliselt ühiseks sarjaks koondatud epitaafluuletusi. Ta alustas sarjaga „Kaseristid“ „Tulimullas“ juba 1954. a, ennetades Mats Traadi „Harala elulugude“ esimesi luuletusi kaheksa aastaga. Krantsi selle tsükli teeb silmapaistvaks sõduriteema. Need ei ole rahvusromantilised ega paatoslikud kangelaslaulud, vaid karmilt realistlikud sõjapildid, milles ometi tuikab poeesia.
Vääriliselt on Krants luules esitanud maa- ja taluelu keset aastaaegade ringkäiku, nii nagu seda oma meeltega tajus üks Harjumaa külapoiss poole sajandi eest.
Krantsil leiame ka mõtteluulet, pilavat trotsi ja protesti, iroonilist ühiskonnakriitikat, illusioonivaba armastusluulet. Ta on kirjutanud ka paar eesti luules harva esinenud proosapoeemi. Krantsi luuletusi on võetud Karl Muru koostatud eesti luule esindusantoloogiasse „Sõnarine“, samuti Arne Merilai koostatud antoloogiasse „Eesti ballaad“.
Alates 1960. aastaist on Krants sulge pruukinud raamatukriitikuna. Alguses juhuslikumalt Toronto eesti lehtedes ja „Manas“, viimasel pooleltosinal aastal Toronto lehtedes „Meie Elu“ ja „Eesti Elu“. Vaatluse all on olnud valdavalt Eestis ilmunud raamatud.
Endel Pae ehk Krants — nii nagu kõik teda kutsusid oli läbi ja lõhki aus ning tõe- ja õiglusetaotleja. Viimane omadus viis ta sotsiaaldemokraatliku suunitlusega Kanada Uusdemokraatliku Partei liikmeks. Eesti ühiskonnas osales ta „Eesti Kirjanduse Sõbrad“ tegevuses ja oli Eesti PEN-klubi liige. Eduard Krants oli Endel Pae nime all Eesti Kirjanike Liidu liige.
Aastapäevad enne surma taastusid ta kontaktid Ohtu külaga. Ohtu kalmistule on maetud Krantsi ema ja isa. Tema enda põrm tuhastati. Võib-olla leiab ka tema oma viimase puhkepaiga koduküla kalmistul.
(Avaldatud lühendatult. Täispikka versiooni saab lugeda ajakirjas „Looming“ nr. 10, 2005)