EDUARD VÄÄRI
26.VI 1926 – 17. V 2005


Eesti avalikkust on tabanud raske kaotus. Lahkunud on emeriitprofessor Eduard Vääri. Tartu Ülikooli kauaaegse õppejõuna olid temas õnnelikult ühendatud nii keeleuurija kui ka pedagoogi eri tahud. Eduard Vääri pärines Tartumaalt Valguta vallast, kooliaastad möödusid Tõrvas. 1945. aasta lõpetas ta Tõrva Keskkooli kuldmedaliga. Sama aasta sügisel astus ta sooduskorras eksamiteta Tartu Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskonda, erialaks said soome-ugri keeled.

E. Vääri lõpetas Tartu Ülikooli 1950. aasta kevadel diplomitööga „Vene laensõnad vadja keeles“ (töö hävis ülikooli peahoone põlemisel). Ta määrati Tartu Õpetajate Instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Samal sügisel astus ta uuesti ülikooli ja hakkas õppima romaani filoloogiat. Lisaks tööle Tartu Õpetajate Instituudis õppis E. Vääri eesti ja soome-ugri keelte statsionaarses aspirantuuris aastail 1950–1953. Aspirantuuri ja prantsuse keele õpingute kõrval luges ta ülikoolis 1951. aastast alates mittestatsionaarsetele üliõpilastele sissejuhatust keeleteadusse. 1952. aastast hakkas ta õpetama ka statsionaarses osakonnas.

1953. aastal kaitses E. Vääri kandidaadiväitekirja „Sugulusalane sõnavara läänemeresoome keeltes“, 1955 sai ta vanemõpetajaks, 1956 dotsendiks. Aastate jooksul õpetas E. Vääri sissejuhatust keeleteadusse, üldkeeleteadust, läänemeresoome keelte ajaloolist grammatikat, tänapäeva eesti keelt, vadja keelt, liivi keelt, soome kirjandust, soome keelt, 1951. aastast alates organiseeris ja juhendas välipraktikat ning ekspeditsioone liivi keele uurimiseks. Nimelt jagati 1948. aastal soome-ugri keelte kateedris läänemeresoome keeleala selliselt, et P. Aristele jäid vadja ja isuri, P. Palmeosele karjala ja vepsa, E. Väärile liivi keel.

Rahvusvaheliselt tuntakse E. Väärit kui läänemeresoome keelte ja eriti liivi keele uurijat. Esikohal ongi liivi keele uurimine. See algas juba 1948. aastal ja kestis kuni elulõpuni. Temalt on ilmunud üle 200 uurimuse, kirjutise ja liivikeelse teksti. Oma uurimistulemusi on ta esitanud peaaegu kõikidel tollase Nõukogude Liidu üleliidulistel fennougristide konverentsidel, samuti rahvusvahelistel kongressidel alates 1965. aastast, kui eestlased pääsesid esimest korda välismaale – kongressile Helsingisse. 1975 kaitses E. Vääri doktoriväitekirja „Algupärased tuletusliited liivi keeles“. Seejärel oli ta professori kohusetäitja, töötas aastail 1976–1978 Helsingi Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse lektorina, lugedes ka liivi keelt. 1980 kinnitati E. Vääri Tartu Ülikooli professoriks.

Suurt huvi tundis E. Vääri tänapäeva eesti keele probleemide vastu. E. Vääri pani kirja J. V. Veski seisukohti ja mälestusi, ta jälgis ka J. Aaviku keelealaste vaadete kujunemist ja analüüsis tema grammatikat. 1988–1989 tegeles ta ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi juurde loodud eesti keele staatuse töögrupis keeleseaduse loomisega. Keelepoliitika alalt ilmusid talt põhimõttelised kirjutised „Eesti keele ja rahva kriitilistest hetkedest“ (KK 1988), „Keelteoskus on kultuuri koostisosa“ (Ausalt ja avameelselt, Tallinn 1988), „Eesti kirjakeele ohud“ (KK 1994).

E. Väärile olid südamelähedased ka üldkeeleteaduse küsimused. Ta luges sissejuhatust keeleteadusse ja üldkeeleteadust Tartu Õpetajate Instituudis, Tartu Õpetajate Seminaris ja Tartu Ülikoolis 45 aastat.

Eduard Vääri tegutses ülikoolitöö kõrval tegevõpetajana ja metoodikuna juba 1950. aastast peale. 1960-ndatest aastatest alates oli ta haridusministeeriumi juures oleva eesti keele ja kirjanduse ainekomisjoni liige. Samal ajal kuulus ta ka vabariiklikku õigekeelsuskomisjoni. Mõlemas komisjonis arutati palju õigekeelsusprobleeme. Saadud impulsside mõjul ilmus „Eesti keele õpik keskkoolile“ (Tallinn 1968). Õpiku juurde kuulusid mitmed abivahendid. Eelnevatega seostub ka „Viron kielen oppikirja“ (Helsinki 1975).

E. Vääri huvipiirkonda on kuulunud ka leksikograafiaalane tegevus. Paljude keelte algteadmiste omandamine ja keeleteaduse õpetamine olid eelduseks, miks „Võõrsõnade leksikoni“ (Tallinn 1961) koostajad R. Kleis ja J. Silvet kutsusid ta oma kaasautoriks. Selle kuuendat ning uuendatud trükki (Tallinn 2000, 1972 lk.) täiendas E. Vääri 14 000 märksõnaga.

E. Vääri on korduvalt käsitlenud mitmeid keeleteaduse ja Tartu Ülikooli ajaloo probleeme. Pikemaid südamest kirjutatud käsitlusi leidub soome-ugri keelte väliuurimisest, Tartu fennougristikakoolkonnast, J. V. Veskist kui eesti kirjakeele arendajast, liivi keele uurimisest Rootsi-aegses Tartu Ülikoolis, soome-ugri keelte kateedri ajaloost aastani 1955, Leningradi filoloogilisest seminarist 1948. aastal, soome-ugri alasest nõupidamisest Leningradis 1947. aastal, humanitaarõppejõudude ja -üliõpilaste vastu suunatud ideoloogilistest rünnakutest ajalehtedes „Postimees“ ja „TRÜ“ aastail 1945–1955 jm.

Pärast töölepingu katkestamist Tartu Ülikooli poolt 31. oktoobril 1993 jätkas E. Vääri missioonitundest õppetööd EPA keeltekeskuses, Tartu Õpetajate Seminaris ja Tartu Muusikakoolis. Samuti jätkas ta uurimisreise liivlaste juurde ning avaldas mitmeid uurimusi, näit. fennougristide rahvusvahelise kongressi puhul ilmus pikem kirjutis „Liiviläiset ja liivin kieli“ (Itämerensuomalaiset. Heimokansojen historiaa ja kohtaloita, Jyväskylä 1995).

Eduard Vääri tegevusvaldkond oli ulatuslik nii ajas kui ka ruumis, kuid ta pidas end kindlalt tartlaseks. Ta oli 1993–1996 Tartu Linna Volikogu liige, juhatades kultuuri- ja hariduskomisjoni. 2004. a. autasustati E. Väärit Valgetähe IV klassi ordeniga, kõrgeima keeleteadusliku tunnustusena sai ta 2001. aastal F. J. Wiedemanni auhinna. Kõikide Eduard Väärit tundnute nimel tahaksime loota, et meil kõigil jätkuks põhimõttekindlust ja indu tema südamele lähedal olnud tööde ja tegemiste jätkamisel.



Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskond

(Tõnu Seilenthal)

37256605418

tonu.seilenthal@ut.ee

In Memoriam

TRENDING