Tänavune AKENi Hiigelbasaar, mis toimus eelmisel laupäeval Vana-Andrese kirikus, arvult juba 13., tõi taas kokku traditsiooniliselt palju kaupa ning muidugi ka ostjaid.
Kuna sissepääs kirikusse oli 1 dollar, oli hea arvestust pidada, kui palju rahvast basaaril käis — tänavu oli see arv 1069, pisut rohkem kui eelmisel aastal. Oli võimalus ka mitu korda basaari külastada — kirikust väljudes pandi käele tempel, et ei peaks teistkordselt sissepääsu eest tasuma, ja seda võimalust kasutasid eriti ümbruskonnas elavad inimesed, käies vahepeal oste koju viimas.
Esimesed kaks tundi püsis sissesaamiseks võimas, mitmesaja meetri pikkune järjekord, mis tegi kirikuukse eest Carlton St.-lt tiiru ümber nurga Jarvis St. peale, ulatudes järgmisestki sissesõiduteest mööda. Sees aga suurt trügimist ega üksteisest „üleastumist“ polnud, kuna suur rahvahulk hajus sees kuidagi iseenesest laiali, suundudes just selle osakonna poole, mis kedagi huvitab. Ja muidugi peeti ka eeskujulikult korda. Intsidentide ärahoidmiseks oli appi kutsutud ka politseinik, nagu viimasel 5-6 aastal kombeks. Seekord oli politseinik esmakordselt naisterahvas, kellele korraldajate sõnul jättis basaar igati toreda mulje.
Osakonnad asusid aastate jooksul
Teisel korrusel asus ka Eesti suveniiride osakond, kus müügiks kogu see kaunis kraam, mis kodueestlased aastakümnete jooksul siinsetele eestlastele kinkinud või siis ise kodumaa reisidel ostetud on: nahkehistöö, tikitud esemed ja muu armas Eesti kraam. Natuke kahju, et need kaunid asjad nüüd basaarile rändasid, aga tore jälle, kui need kellelegi teisele rõõmu pakkuda saavad. Ja hea võimalus teistel rahvustelgi õppida tundma eesti kunsti ja käsitöö rikkusi.
Elektroonikaosakonnas müüdi kõikvõimalikku kraami erinevatest ajajärkudest: kirjutusmasinaid (mida muide arvutiajastu pealetungile vaatamata ka agaralt osteti — kella 1 paiku oli neid 20-st järel vaid mõni), TV-sid, raadiod, kaameraid, telefone, pliite... ja mida kõike veel. Osteti ka vanu plaadimängijaid — võib-olla selleks, et oleks, mille peal kodus teisest osakonnast ostetud haruldast plaati kuulata...
F:K.Tensuda
Riiete osakond oli eriti rahvarohke ja vaevalt keegi ostuta lahkus. Kui varem on riided olnud laudadel virnades ja on juhtunud, et alumistele asjadele jääb ligi pääsemata, siis nüüd juba teist aastat oli enamus riideid riputatud kenasti riidepuudega rack’ide peale, nagu me oleme poodides harjunud nägema. Eriti lõbusaks läks basaari viimasel tunnil, kui algas „kotimüük“: saali nurkadest sai osta 2 dollari eest suure kilekoti ja selle siis nii tihedalt kraami täis toppida, kui mahtus. Püsikülastajad olid sellest võimalusest igati teadlikud ja hakkasid juba pisut varem vaikselt asju koguma. Kui suured kotid otsas, läksid müüki veidi väiksemad dollari eest ja sebimist jätkus basaari viimaste minutiteni. Paljud ei raatsinud lahkuda — kuigi ruuporist teatati kella kolme paiku, et tuleb hakata lõpetama, ei tahtnud paljud seda veel teha — kraami ju nii rohkelt järel ja saab nii soodsalt! Aga igal asjal on ükskord lõpp. Nii ka tänavusel basaaril.
Kraami jäi järele päris rohkelt, tänavu annetati ülejääk Salvation Army’le. Kuid sellega seoses tekkis õuemurul veel spontaanne järelmüük: nimelt tuli Salvation Army’l kraami rohkuse tõttu sellel kolm korda veoautoga edasi-tagasi järel käia ning vahepealsel ajal pandi kraam kiriku kõrvale murul. Möödakäijad hakanud asja vastu elavat huvi tundma, korraldajail polnud loomulikult midagi selle vastu ning nii leidsid veelgi mitmed asjad omale uusi omanikke. Ka annetusi tehti ning sealt kogunes 121 dollarit.
Basaar lõpeb korraldajate poolt ühise koristamisega — kuna abilisi oli sel aastal rekordiliselt palju, rohkelt oli ka mehi — siis läks see paari tunniga. Järgnes traditsiooniline hapukapsasupi söömine, mida valmistas Laas Leivat, ning sissetuleku teatamine. Tänavune üldsissetulek enne kulusid (aga kulud pole veel selgunud, see võtab üksjagu aega) oli pealaekur Helle Arro sõnul 19.676 dollarit ja 93 senti. Osakonnad, mis eriti hästi teenisid, olid järgmised: boutique ($3299), riided ($2128), klaas ja portselan ($2285), elektroonika ($1855) ja kohvik ($1755).
Kogu selle tänuväärse ettevõtmise taga on meeletu töö. Basaari külastaja näeb vaid rõõmsate nägudega müüjaid ja kogu seda suurt kraamihulka, enamasti teadmata, kuidas kulgevad eeltööd. Kuigi basaari võib nimetada aastaringseks ürituseks, kestab aktiivne kogumis- ja sorteerimistöö kuu aega ning viimane nädal on eriti pingeline, kuna siis tuleb ju kogu kraam üles seada ja välja panna. Abilisi oli sel aastal ühtekokku 137 ning nagu näha, kasvab kaasalööjate hulk pidevalt, kuna see on lisaks heategevusele ka suur rõõm ning tore võimalus ühistegevuseks.
Samal teemal:
"Hiigel Bazaar" Torontos Vana Andrese kirikus. Videofotod
