Oleme Lyga juba mitu kuud
Sellele loole pealkirja otsides kaalusin kahe variandi vahel — teine oleks olnud üks kena lause, mis Ly mulle vist meie esimesel kohtumisel ütles: massaazh on minu elu. Kuid raskused, mis ta on pidanud läbi tegema, et jõuda sinna, kus ta on praegu, on märkimisväärsed: kasvamine ilma vanemateta, 15-aastaselt tööleminek ja varane iseseisvumine; elus ühtekokku viis autoõnnetust ning psühholoogilises mõttes olemine punktis, kust väljapääs tundus võimatu... Aga siis uus algus: Kanadasse tulek 1991.a. ja siis täiesti uue lehekülje pööramine, mis on osutunud igati edukaks. Praegu on Lyl Torontos Don Mills’is oma kabinet, kus ta töötab massöörina, vahel kuni 10 tundi päevas, ent sellegipoolest leiab, et kliente võiks rohkemgi olla. Sest ta ei oska ilma tööta elada.
Lapsepõlv kujunes nii keeruliseks seetõttu, et Ly vanemad arreteeriti ja saadeti Siberisse 1950. aastatel, kui Ly oli alles väga väike. Teda kasvatas Tallinnas vanaema sõbranna. Vanemad tulid tagasi mitukümmend aastat hiljem. Kasuvanemad on praeguseks surnud, vanemad aga elavad Eestis, kellega Lyd seob nüüd jällegi suur vahemaa.
Oma hariduse omandas Ly Eestis õhtukoolides, kuna tuli noorelt tööle asuda. Eluaeg on ta kõvasti sporti teinud — suusatamine, võrkpall, korvpall — ning kuulunud alati asutuste koondisse, spordist on kasvanud välja ka huvi massaazhi vastu, kuna sellist teenust on sportlastel ikka vaja olnud. Peatselt sai ta massööri paberid. 33-aastaselt astus Ly meditsiinikooli ja omandas õe kutse, kuigi sellele tööle ei asunud. Siiski on meditsiiniline tagapõhi tema töö juures väga oluline. Töötas ta nii suusatajate kui trekijalgratturite massöörina, hiljem ka saunades.
1990.a. sai Ly mõneks kuuks Soome tööle, Helsinki lähedale Talvesõja veteranide taastusravikeskusesse massööriks. Seal nähtu ja kogetu jättis suurepärased muljed ning tekitas soovi ka edaspidi välismaale minna ja end proovile panna. Järgmisel aastal saabuski ta Kanadasse tänu siin elavatele sugulastele.
Algus oli raske. Selle aja meeleolusid peegeldab ka üks Ly luuletus, mille ta pani kirja veebruaris 1991:
Tuuleiil jahutab põske —
nukrus
Tuuleiil puudutab põske —
igatsus
Tuuleiil vapustab —
vabadus
Kauaks veel?
Kõige suurem takistus oli keelebarjäär. Ta kuulis, et nõudlus massööride järele oli siin olemas, ent vaja oli hankida vajalikud litsentsid ja paberid — massööride tase on siin väga kõrge. Ly käis vastavas kolledzhis, kust vahepeal keeleraskuste tõttu küll välja langes, ent ei jätnud jonni ja alustas peatselt uuesti, võttes vähem aineid korraga, et neile paremini kontsentreeruda saaks. Esines ka mitmeid eksamitel läbikukkumisi, seda just teooria osas, kuna praktilised eksamid sujusid kohe hästi. Peale suuri püüdlusi ja pingutusi oli tal 1994.a. litsents käes. Läks veel aega, enne kui ta tööle asuda sai: veebruaris 1996 alustas ta kojukutsetega ja nii kujunes tasapisi oma klientuur. Varsti sai ta tööle ühte südalinnas asuvasse professionaalsesse füsioteraapiakabinetti, kus töötas mitu aastat, saades hulgaliselt kogemusi, töötades selle kõrvalt veel teisteski kliinikutes. Ent tasapisi kerkis vajadus ja soov omaenda kabineti järele, mis sai 2000.a. teoks.
Jällegi uus algus — tuli rajada klientuur. Põhiliselt tullakse tema juurde n-ö sõna või soovituste kaudu, aga Ly kuulutab ka haiglates. Nimelt tegeleb ta viimastel aastatel ka ühe massaazhi erivaldkonnaga — manuaalne lümfidreneerimine, mis toob tema juurde vähihaigeid. Ala sai alguse 1930. aastate lõpus Euroopas ning selle põhikool asub Austrias, mille lektorite peetud kursused Briti Columbias Ly 1998.a. läbi tegi.
Praegu osaleb Ly uurimisgrupis, mille eesmärgiks on tõestada, et see tehnika aitab elimineerida paistetust käes, mis võib tekkida pärast lümfisõlmede eemaldamist seoses rinnavähi operatsiooniga.
Ly kuulub ka oma eriala raames mitmetesse assotsiatsioonidesse ja enese pidev täiendamine-koolitamine on selle töö juures hädavajalik: kursused toimuvad üle maailma ja seetõttu ei saa Ly ka enesele eriti puhkust lubada, kuna kogu koolitus ja töövahendite muretsemine käib loomulikult oma kulul. Massaazhilaud näiteks maksab üle 5000 dollari. Et kulud-tulud balansis hoida, selleks tuleb teha pikki tööpäevi: praegu küll enam mitte, kuid Ly on töötanud 10-11 tundi päevas. Samas on ju tegemist siiski füüsilise tööga, mis on kahtlemata väsitav. Lyl on olnud elus autoõnnetusi ning saadud vigastuste tõttu on tulnud läbida seljaoperatsioon, kuid paranemine oli hea ning tänu spordile tunneb ta end hästi ja energiast puudu ei tule. Kui on aega, käib ta agaralt jõusaalis, ent neil nädalatel, kui aega ei ole, piirdub tööl saadava kehalise koormusega. Ja seda pole mitte vähe.
Aga siiski, mitte ainult töö — hiljuti leidis Ly taas uue väljakutse, nimelt ühines Eesti Majandusklubi Kanadas investeerimisgrupiga ning viimasel kokkusaamisel valiti ta selle juhiks. See on talle alles võrdlemisi uus, aga huvitav tegevus, lisades vajalikke teadmisi omaenese finantside korraldamisel, mis tema kui eraettevõtja jaoks kahtlemata vajalik.
Lõpetaksin mõttega, mis Ly on öelnud erialaajakirjas Lymphovenous News, võrreldes massaazhiteraapia õppimist klaverimängu õppimisega, kus algul omandad tehnika, kuid siiski peab olema anne: „Minu ülesanne on kuulata kliente ja selgitada neile, mida ma teen. Siis mu käed teevad tööd.“
