Epideemia tõttu on määramatuks ajaks uksi sunnitud sulgema Tartu College, Toronto Eesti Maja, meie kirikud ning kõik teised kohad, kus eestlased kogunevad, kus oleme olnud koos ühiseks tegevuseks.
Koroonaviirus on peatanud täienduskoolides õpetamise, lasteaias mängimise, kooride, orkestrite ja rahvatantsjate harjutused, skautide/gaidide koondused, maleturniirid, võrkpallivõistlused, loengud, kontserdid, pidustused, näitused ja teised ühisettevõtmised – tegevused, mis toimivad ühiskonnana. Ühiskond on reaalne olevus, meie selle liikmed.
Nimetame neid koosolemisi vajalikeks omadusiks, mis määratleb ühiskonda. Ühiskond ongi inimese kooselu vorm, mis on tervik. Iga osa sellest on omavahel seotud ja kõik osad mõjutavad teisi. Osad põimuvad kokku.
Mitmetelt tasanditelt on tulnud soovitusi, isegi nõudmisi, et hoidude teistest eemale. Kahetsusväärselt on inglese keeles seda nimetatud ,,social distancing“. Igati vale, sest see annab mõista, et peaksime eralduma sotsiaalklasside kaupa. Kuid füüsiline, mitte sotsiaalne eraldumine, inimestevaheline füüsiline vahemaa, konkreetset kaugust on vaja hoida tervishoiu põhjustel.
Tunneme ekspertide väiteid, et enda ja perekonna isoleerimine võib avalda mõju inimese vaimsele tervisele. Samas on meie väikesel ühiskonnal oma vaimne tervis. Tavaline ühiskond koosnebki üksikute inimeste ja perekondade korrapärastest koosolemistest.
Koosolemisega ja koostegemisega saavutakse ühist arusaamist ja eesmärki. See on tohutult tõhus meie ühiskonna elujõulisuse säilimisele ja arenemisele. Omavaheline otsene kontakt loob ka innustava õhkonna, et tuua juurde uusi osalejaid, et inspireerida laiemalt marginaalseid liikmeid taas ühinema tegevusega.
Siinsed eestlased, väikese ühiskonna liikmed on ümbritsetud massiivse multikultuurse keskonnaga, kus me ise osaleme ja tegutseme, et oma igapäevaseid vajadusi rahuldada. Selles laiemas kogukonnas veedame enam aega kui eesti ühiskonnas. Normaalses olukorras on 'aktiivsed' eestlased saavutanud tasakaalu koos veedetud ajaga eesti kogukonnas ja üksiolemise vahel.
Ent sellises kriisi olukorras on näost-näkku kontakt ja suhtlemine sõpradega ja tuttavatega võimatu. Nii veider, kui see ka ei tundu, eraldi olles saab tegelikult 'koos olla'.
Mitu aastat oleme kurtnud, et inimestevaheline suhtlus on hakanud rohkem toimuma läbi virtuaalsete võrgustike, eriti noorte seas, ning sellist pidevat sidepidamist on peetud ebanormaalseks, mis mõjub noorte arenemisele halvasti. Aga praeguses tingimustes, loodetavasti ajutistes, on tõepoolest oluline anda suuremat rolli infotehnoloogia kaudu kontaktide pidamisel teistega.
Paraku see ei saa täielikult asendada otsekontaktide häid omadusi, kuid virtuaalselt saab nii lähematega olla sidemetes kui ka tuttavatega, nii nagu meie üritustel, kus peamiselt tuttavad, mitte lähemad osalevad. Teisiti öeldes, laiendame oma virtuaalset keskonda 'Facebook' ja teiste vahendite kaudu, et oleks meil virtuaalne koosolemine ja virtuaalne ühiskond – reaalne olevus. Kasutame rahvusvaheliselt tunnustatud noorte eestlaste loovat innovatiivsust, et realiseerida ühistegevust kübermaailma võimalustega.
Laas Leivat
