Eelista eestimaist…
Eero Nõmm
Harvendasin kunagi puudest ühte elamukrunti. Teiste suurte puude varjus kasvas ka üks jändrik kask. Suuremad puud olid omandanud kõik elumahlad, sellepärast puudus kasel sihvakus ja võimsus, aga ta kuju oli ilus ja omapärane. See kask meenutas mulle mu kodumaad Eestit ja sellepärast jätsin ta kasvama.
Olin kunagi sinisilmne ja arvasin, et Lääne ühiskonnas on inimene vaba ja õnnelik. Sellepärast lahkusin eelmise okupatsiooni ajal Eestist sõnadega, et tulen tagasi siis kui Eesti on jälle vaba, aga minu tagasipöördumise blokeeris uus okupatsioon. On piinav elada võõrana omal maal, parem elada võõrana võõrsil. Käimasolev globaliseerimine ja amerikaniseerimine on ruineerinud kogu laulva revolutsiooniaegse vaimse jõu, siis kui rahvas tahtis vaarisade moodi uhke ja vaba olla. Nüüd on pilt sootuks muutunud. Kord külastades Õllesummerit tõdesin, et siin maal elab võõras rahvas, kes räägib minu keeles. Jäi mulje, et eestlane püüab olla keegi teine, aga mitte see, kelleks ta on sündinud. Inglise keel tungib kõikjal takistamatult peale. See keel peegeldab kujukalt ajavaimu, kus kirjutatakse üht, aga räägitakse teist. Nagu vene ajal, kui öeldi Lenin, aga mõeldi partei ja vastupidi. Ma ei oska inglise keelt ja ei tahagi osata. Ehkki see on rumalus, olgu see minu globaliseerimisvastane protest. Anekdoot selle keele kujunemisest on selline, et Inglismaal elanud kunagi hambutu kuningas, keda kõik hakanud jäljendama.
Suurfirmade jaht kasumi järele on rikkunud Tallinna ilme odava ja isikupäratu kaasaegse arhitektuuriga. Kui arhitektuur on kivinenud muusika, siis need klaasist kolossid mõjuvad dissonantsina linna pildis. Jalutades linnas tekib ahastus, lugedes välismaiseid nimetusi. Kuhu kadusid kunagised hotell ”Kungla” ja restoran ”Rävala”? Ka välisturistid on tulnud siia nägema midagi algupärast ja rahvuslikku, mitte globaliseerimisresultaati.
Nagu Läänes ikka, püütakse inimesi veenda selles, et õnne saab raha eest osta ja see seisneb maksimaalses tarbimises, lõbutsemises ja naudingute otsimises. Ühendava rahvusliku ideoloogia asemel rõhub kõikjal omakasuike. Kui eelmise okupatsiooni ajal eelistas enamus siiski eestimaist mõtlemisviisi, siis nüüd ollakse nõus kõik ”lääneliku” nimel loovutama. Lääne ees lömitamisel jääb väikerahva saatjaks paraku alaline alaväärsuskompleks. Alates ristiretkest ja lõpetades okupatsioonidega on välisjõudude eesmärgiks ikka olnud eestluse hävitamine ja eestlaste orjastamine. Mida meile nüüdki muud pakutakse kui võõrast ideoloogiat ja pangavõlglase rolli, et kinni maksta oma peavari, riided ja toit. Vastutasuks anname kogu oma aja, jõu ja teadmised. Kas see ei ole orjus?
Elades Läänes võin tõdeda, et see, mis diktatuurides tehakse vägivallaga, saavutatakse ”demokraatiates” lihtsalt kavalusega. Moraali ja eetika õpetamise puudumine koolides, leebe suhtumine kuritegevusse ja vägivalla ülistamine filmikunstis on teinud elu ebaturvaliseks, rääkimata kontrollimatust sisserändest. Lääne tsivilisatsioon läheb tarbijaliku mandumise teed, kus rahvas on tehtud pangavõlglasteks.. Kogu süsteem on üles ehitatud selliselt, et kasvatada manipuleeritavat massi, mitte vabu iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Masse juhitakse meedia poolt vajalikus suunas sellega, et toidetakse inimeste madalamaid, loomalikke instinkte ja jäetakse nälga tema kõrgem, jumalik olemus. Sellega blokeeritakse tee iseenda juurde, mis kutsub esile hirmu, rahuldamatuse ja sisemise rahu puudumise. Vaimuvalgustajad õpetavad suunama pilku iseendasse, mis tooks esile isiksuse unikaalsuse. Sama tõde kehtib nii üksikisiku kui ka rahva kohta. Iidne tarkus ütleb, et häda sulle, maa, kui su kuningas on sulane. Kui eestlased suunaksid pilgu Eestisse ja mitte Läände, kerkiksid esile kuningad ilma sulase mentaliteedita ja Eesti oleks oma olemises unikaalne, mis kindlustaks ka eestluse püsimajäämise.
Et olla see, kelleks sündinud, et olla õnnelik ja vaba, selleks tuleks minna oma juurte juurde ja hakata uskuma, mõtlema ja tunnetama nagu eestlane. Ajalugu on pakkunud meile praegu harukordse võimaluse, kus me sellega otseslt oma elu ohtu ei sea.
