Ilmutusraamatus ütleb Johannes: Ma nägin uut taevast ja uut maad!
Sünnime maailma nägema ja avastama, ületama piire, mida seab meile meie suutmatus, süülisus ja surm. Inimese suurus on mitte ainult näha, vaid ka ette näha ja näidata lasta. Olla visionäär. See annab olemasolule mõtte, loob tuleviku ja kindlustunde.
Elame kõik sama taeva all, kuid mitte kõigil ei ole üks ja sama silmapiir, on öelnud Konrad Adenauer. President Meri õhutas meid - tsiteerin - võtma aega silmapiiri taha vaatamiseks. Selle pildiga on vahel kirjeldatud usku. Usk on Piibli sõnul loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Usk on rännusiht ja teelolek.
Ajaloo alguses ütleb Jumal Aabrahamile: mine maale, mille mina sulle näitan. Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks. Aabrahamist sai teeline usus.
Usus võttis ka Mooses vastu Jumala kutse viia Iisraeli rahvas Egiptuse orjusest tõotatud maale. Selline missioonitunnetus oli ka Lennart Meril, kes oma presidendiaega alustas tõotusega Toomkiriku altari ees. See tegi temast meie rahva suurmehe.
Oma surma eelõhtul näeb Mooses Nebo mäelt oma maist rännusihti - see mahub juba silmapiiri sisse. Aga sinna ta ei jõua. Jumalal on teine plaan. Siin pühakojas seisis president Lennart Meri viimast korda septembris, kui jätsime hüvasti peapiiskop Jaan Kiivitiga. Ta oli siin kogu südamega. Ja südamega näeb hästi! Kindlasti ka seda uut taevast ja uut maad, kuhu täna saadame teda ennast.
Prohvetiks ei sünnita. Selleks kutsutakse. Nõnda kutsutakse meid kõiki täitma oma elu ülesannet - Lennartile sai see osaks läbi kodu, mis esindas kodumaad, läbi paljude koolide, Siberi aastate, lääne ja ida. Oskuse kaudu vaadata Eestit, maailma ja inimesi läbi tõetunde, tahtejõu, filmikaamera ja kirjanikusilma. Ta nägi rohkem kui teised, tal oli, mida ütelda. Ta oli visionäär ja misjonär ühes isikus, nagu tõdetakse järelhüüetes.
Esiteks kõneles ta Eestimaast ja eestlastele. Ta raamatud juhtisid hõbevalgusega meie rahva iidaja, olemuse ja väärikuse juurde siis, kui seda kõike püüti hävitada. 1988. aastal peetud kõnes " Kas eestlastel on tulevikku" sõnastas ta oma manifesti: Ärgem rääkigem edaspidi Eestist kui väikesest unustatud maast! Ta tegi Eesti suureks ja tuntuks oma isiku suuruse ja säraga. Ta tegi meile etteheiteid - seal kus nägi laiskust, väiklust, omakasu ja rumalust. Aga üle kõige kandis ta visiooni, mis kutsus esile lootust, inspiratsiooni, entusiasmi, tegutsemist.
Teiseks kõneles ta Euroopale ja maailmale. Tuletades meelde, et Eesti on alati kuulunud Euroopasse, on osa selle kristlikust kultuurist. Me ei ole seal tühje käsi. Me peame jääma Eestiks, saama veel enam Eestiks kui seni. Me kavatseme Euroopale öelda, mida too peab tegema, kui ta tahab edasi jääda Euroopaks, kuulutas ta. Ta leidis tunnustust ja vastukaja. Ta armastas gloobuseid ja mõtles globaalselt. Hiina müüril seistes kõneles ta maailmast, kus ei ole ebavõrdsuse ja vaenu müüre. Ta silme ees olid uue maa kontuurid.
Kolmandaks, ja mis kõige tähtsam, kõneles ta inimeseksolemisest ja inimestele. Tema lemmikküsimustel - Kes me oleme? Kust me tuleme? Kuhu läheme? - on igaviku mõõde. Ta ütleb: Oleme hakanud sügavamalt mõistma palvesõnu Sinu riik tulgu: teame, et see riik, mida me kõik ühtviisi igatseme, on päevast päeva lähemale tulnud ja saab ka tulevikus meile päevast päeva lähenema, kui me selle heaks töötame usus, lootuses ja vennalikus üksmeeles. Teisal rõhutab ta: Peame elama kahe jalaga maa peal ja vaimuga taevas... Näen suurt väljakutset meie kirikule ja usukasvatusele... Armastus kas elab inimeses, või siis elab inimene väljaspool armastust. Lennartile olid usk, lootus ja armastus ühe puu harud.
Mis on president Meri pärand ja testament? Tohime olla uhked ja tänulikud, et meie rahvast on juhtinud mees, kelle kultuuriline ja poliitiline panus on ääretult suur. Mõtleme tänus perele, kelle keskel ta on kasvanud ja käinud. Mõtleme Jumalale, kes on andnud näha midagi, millest võivad elada ja leida innustust uued põlvkonnad. Olen seda ise kogenud, kui minu gümnaasiumi lõpetav tütar kirjutas lõputöö riigi mõistest president Meri kõnedes.
Isiksusena täitis Lennart Meri selle ülesande, mille kohta Uku Masing kasutas sõna elusamus. Eestigi on saanud elusamaks.
Jeesus ütleb: mina olen tee, tõde ja elu. Ma teen kõik uueks! Usurändurina kõrgete ideaalide poole on president Meri võtnud Kristust tõsiselt. Näinud inimeseks olemist läbi tema. Kes on Kristuses, on uus loodu, tõotab pühakiri. Neile saab ka keset inimlikku poolikust ja surma osaks uus taevas ja uus maa. See on Jumala kingitus ja arm. Jah: Sinu riik tulgu! Kas pole meie armastatud presidendi ärasaatmine siit pühakojast tema viimane testament?
Oleme leinas langetanud oma rahvuslipu. Vääristagu selle sinise taeva ja musta maa värve uue taeva ja uue maa ootus - nägemus, mille poole tohib sirutuda meie rahva valguses ja puhtuses võrsuv vaim. Aamen.
