Tiina Jaakson ERR

Ajakirjanik Tiina Jaakson rääkis saates "Aeg luubis" Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Andres Põderiga võimalustest, kuidas majanduskriis võiks muuta meie kõigi väärtushinnanguid.

Milline on teie hinnang, mida võiksid meie inimesed majanduskriisist õppida?

Ma arvan, et majanduskriis õpetab inimesi vaatama laiemalt sellele, mis on õnne allikad. Et need ei tarvitse olla ainult meie majanduslikud edusammud ja asjad meie ümber ja tarbimine, vaid ilmselt õnn on palju laiema perspektiiviga asi ja enda ümber vaadates võib-olla ka siis kui kas või töötus selleks rohkem aega annab, võib inimene ka sisemiselt rikkamaks saada.

Ehk seega võib öelda, et majanduskriis on tegelikult suuresti väärtuste kriis. Miks on meie inimeste väärtused kiivas?

Ilmselt tarbimisühiskond püüab monopoliseerida ja ekspluateerida ka meie õnneigatsust ja siduda teda asjadega, asjastada ja siis jällegi meile maha liisida suure kasumiprotsendiga. Ja selle tõttu aheneb, võib aheneda, [aga] ei tarvitse ka meie pilt õnnest üldse. Nii et ma kardan, et kui meie ühiskond ei ole moraalsete väärtuste hindaja ja selliste püsiväärtuste hindaja, siis see majanduskriis mõjub ka palju valusamalt. Et mingil moel nüüd tuleb ehk korrektuur ja me teame, et ühe kaitseväe või sõjaväe võitlusvõimekus sõltub väga palju just nimelt tema moraalist. Tugeva moraaliga ja tugevate väärtushoiakutega ühiskond suudab ka raskustele, ka majandusraskustele palju kindlamalt vastu seista.

Kas täna võib öelda, et Eesti ühiskonna liikmed on piisavalt suurtes raskustes, kui me vaatame, et meil on töötuse määr juba jõudmas kümne protsendi lähedale. Kas on meil juba käes selline kriitiline mass, et ühiskonna enda väärtushinnangud ja suhtumised muutuksid?

Ilmselt ühiskonna väärtushinnangud ja suhtumised muutuvad läbi nende inimeste, kes isiklikult tajuvad muutusi oma olukorras ja peavad tegema ümberhindamisi. Ja mulle tundub, et võib-olla täna ei ole seda kriitilist massi veel saavutatud, et me ikkagi püüame säilitada status quo'd ja ootame, et kohe-kohe pöördub meie majandusareng jälle ülespoole positiivseks ja me saame taastada oma senise käitumismalli. Mööda läinud vaikne nädal, Kristuse kannatuse aeg on just tõstnud esile selle poole, et inimese eluväärtus ei sõltu tegelikult sellest mida ta just parajasti füüsiliselt omab, vaid sellest, mis on tal südames.

Öelge, kas see majanduskriis ja raskused on toonud ka kiriku juurde rohkem inimesi, kui varasematel aastatel?

Mulle tundub küll niimoodi, et siin on aasta algul tõusnud ka kirikute usaldusreiting. Ma vaatan statistikast, et eelmisel aastal on kasvanud eriti ka laste ja noorte osalemine pühapäevakoolis, leeriõpetuses. Suund sellisele inimese vaimsele väärtustamisele tundub olema positiivne.

Üks viimaseid reiinguid - märtsikuine - näitas, et Eesti inimesed usaldavad riigi institutsioonidest nii presidendist, valitsusest, riigikogust märksa rohkem kirikut. Mis te arvate, mida poliitikud selle teadmisega peale peaksid hakkama?

Ma arvan, et eks nad võiks ka kirikust mõndagi õppida, ja on tõsi, et ühiskond, mis võib-olla ei hooli väga oma inimestest - see on amoraalne ühiskond. Ja muidugi see vastutus ei lasu ainult riigil, vaid tegelikult meil kõigil. Apostel Paulus räägib, et Jumala palge ees või vähemalt tema armastuse valguses me kõik peaksime olema nagu üks ihu, et kui üks liige kannatab, kannatavad ka kõik teised, või kui üks rõõmustab, siis rõõmustavad ka kõik teised. Ja ilmselt seda empaatiat, kaastunnet ja valmisolekut üksteist aidata vajab meie ühiskond täna väga, ja kui me seda taipame, siis ma usun, et me oleme hoopis parem ühiskond.

Märkmed: