Urmas Viilma Metsaülikoolis: tahame elada kristliku kultuuri keskel, aga me ei taha sellest rääkida, et meie kultuur on kristlik
„Religioon on inimese hoiak selle suhtes, mis on talle kõige olulisem, mis on püha. Usuga kaasnevad pühadusekogemused. Laulupidugi on paljude jaoks peaaegu et religioosne kogemus. On koguni öeldud, et see ongi meie, eestlaste usk,“ rääkis Viilma.
Religioon puudutab Viilma sõnul tegelikult inimese isiklikku usku, mille üle ei ole võimalik pidada ratsionaalset väitlust. „Muidugi on olemas kollektiivsed usundid, aga siiski on uskumine sügavalt individuaalne. Me võime arutada ja rääkida usu üle, aga ei saa kuidagi objektiivselt öelda, et kellegi usk on õigem või parem kellegi teise omast. Isiklikust vaatenurgast on oma usk aga alati kõige õigem“ sõnas ta.
Religiooni keskne akt on austamine, millega käivad kaasas tavad ja rituaalid. „Vaatame näiteks taas laulupidu ja peo tuld, mis liigub erinevate koorijuhtide, põlvkondade käest läbi üles torni. See on peaaegu religioosne sündmus. Aga kui me laulupeotuld ei süütaks, paneksime sinna LED-lambid, siis oleks see arusaamatu meie kõigi jaoks. Selliste asjade muutmine võib viia konfliktini,“ kõneles Viilma.
Linnalegend, et eestimaalane ei ole religioosne, pole Viilma hinnangul tõsi. „Eestlased identifitseerivad end kõige vähem kristliku, kirikusse kuuluva rahvana. Samal ajal tahame olla inimesed, kes elavad kristlikus kultuuriruumis, sest see on turvaline. Me tahame elada kristliku kultuuri keskel, aga me ei taha sellest rääkida, et meie kultuur on kristlik. Selle tulemusena näiteks on ainult üks erakond Eestis sidunud ennast avalikult kristlikuna. Kui teised erakonnad ka defineeriksid end kristlikena, ei oleks sel erakonnal seda trumpi käes,“ rääkis Viilma. „Me ju oleme tegelikult kristlikus kultuuriruumis. Eestlane tahab näha kirikut ja kuulda, et kell lööb. Kord aastas ta ületab kiriku lävepaku ka, sest enamus ju teeb seda. Me tahame et kirik oleks, aga sisse me ei tihka astuda. Kirikut nähakse nagu perearsti või päästekompaniid ja see leitakse üles, kui on kriitiline olukord.“
„Religioonialane harimatus ei too kaasa usuvabaduse teostamist“ rääkis Viilma, käsitledes religiooniloo temaatikat haridussüsteemis. „See, kui usualaseid küsimusi otsustavad inimesed, kes on sel teemal igasuguste teadmisteta, ei aita asja parandada. Sotsioloogilise uuringu “Elust, usust usuelust 2015” kohaselt pidas 90% inimestest tegelikult vajalikuks olla usuküsimustes rohkem teadlikud.“
13. Metsaülikool toimub 16.-20. augustini Käärikul. Tänavuse Metsaülikooli teemaks on „Mida Eesti kardab?“ Teiste teemade hulgas tulevad arutelule hirmud Eestis, hirmu allikad, hirmud majandusruumis, hirmud naabrite, religiooni, haiguste ja maailma lõpu ees.
