Eeri Kukk
Jalutuskäigud Juhaniga botaanikaaias
Meie esimesest koosistumisest, jalad ühise laua all, on nii palju aega möödas,
et seda ei mäletagi enam. See sai toimuda ühes kahest, kas Werneris või
ülikooli kohviku rõdusaalis kohvitassi taga. „Siduvaks lüliks” oli hea sõber ja
mõttekaaslane Eduard Vääri, vestluse sisuks nagu ikka maailma parandamine
ja igaühe päevateemad, Juhan põhiliselt küsimustega vestlust suunamas ja
aeg-ajalt oma muheda huumoriga ka kaaslaste juttu täiendamas. Vist juba
esimesel kohtumisel tuli ilmsiks, et olen Võru murde rääkija, ja edaspidi ka
kahekesi lauas olles oli murdekeele teema varnast võtta. Enamasti aga alustas
J. P. lauda istudes vestlust küsimusega: „Millega sa nüüd tegeled?”. Juhan ja
Ets vanade tuttavatena ja sama teaduskonna inimestena sinatasid teineteist,
mina veidi noorema ja võõramana aga kasutasin vestluses Juhaniga teie-vormi.
Selle olukorra lõpetas ta üsna kiiresti, öeldes, et me oleme kolleegid ja sama
peremeest teenides ei maksa peenutseda. Saanud teada, et minu töökoht on
botaanikaaias, oli ta valmis igal kevadel aeda tulema, et kevadist looduse
tärkamist nautida. Esimesel kevadel ta küll muretses, et ega ta mu aega
kuritarvita, kuid hilisemad külastused kujunesid meile mõlemale elamuseks,
sest suvistelt tudengite praktikareisudelt kaasatoodud lillesibulatele ja
-juurikatele lisandusid muljed kusagilt „ühe kuuendiku planeedi” avarustest.
Minu kateedri juhatajal oli oma alluvate tegevuse organiseerimisel omapärane
komme. Igal õppejõul oli küll mõni või mõned kindlad loengud, kuid oli ka
selliseid, mis külakorda käisid ja mida ta alluvate vahel aeg- ajalt ümber jagas.
Kui said koormusse uue loengu, võttis algul küll kiruma, kuid endale ainet
selgeks tegemata ei saanud ju tudengite ette minna. Tahes-tahtmata aga
laienes niimoodi silmaring.
Ka nõukogude ajal oli võimalus teenida palgalisa (ja saada lisatööd) ning
hankida kateedrile lepingute abil vajalikke rublasid. Nüüdisajal on selle
tegevuse nimetuseks osalemine projektides. Tolleaegse Eesti Põllumajanduse
Akadeemia õppejõu Aleksander Maastikuga leidsime lepingute rahastajad,
teemaks toiduainetetööstuse ning liha- ja piimatööstuse ministeeriumidele
alluvate ettevõtete reovete puhastamine. Mitmeks aastaks jagus tööd nii minu
mõneinimeselisele algoloogia õppelaboratooriumi rahvale kui ka mitmele
vanema kursuse tudengile. Eriti viimaste jaoks tuli leida sobivad raamid
104
süvendatud õppetööks. Ja ennäe, saimegi kõrgema ja keskerihariduse vabariiklikult
komiteelt loa hakata erandkorras ette valmistama sanitaar hüdrobiolooge.
See oli midagi ennekuulmatut, sest üleliidulistes kõrgkoolide normatiivaktides
ning Moskva ja Leningradi ülikoolides sellist eriala nimetust nagu
sanitaarhüdrobioloogia ei olnud. Kiirkorras tuli paberile panna paku tavate
ainete nimestik, teha programmid ja leida lektorid. Paar-kolm ainet aga jäigi
sobivate õppejõududega katmata ning need lisandusid minu koor musele. Eks
needsamad probleemid olid vestlusaineks ka sõprade ringis kohvikulaua taga
ning ühel kevadel, vist maikuus, küsis Juhan minult, kas tuleksin ajakirjandustudengitega
kaasa Vellaverre ja räägiksin üliõpilastele asjadest, millest olime
põgusalt kohvikus vestelnud. Väljasõidu koht oli mulle juba üliõpilasaastatest
ja sealkandis talviti ettevõetud suusasõitudest tuttav ning vestlus saigi teoks.
Nagu tollel ajal reegliks oli, sai näiteid elust tuua vaid välismaalt. Muu jutu
hulgas tsiteerisin kuulsat Kesk-Euroopa järvede ja jõgede uurijat prof A. Thienemanni,
kes ühel nõupidamisel olla öelnud: „... kui räägitakse meie ilusast
Reini jõest, et see on muutunud Euroopa pissikraaviks, siis on see väljendus
küll kõike muud kui akadeemiline ja salonglik, kuid olukord sellest hoolimata
veel vähem akadeemiline ja salonglik”. See ja teised näited „kapitalistliku”
maailma järvede ja jõgede halvast olukorrast tingisid küsimuse, kuidas on
olukord meil. Ausalt sain ainult ühtmoodi vastata: sama hull või kohati isegi
kordi hullem, isegi sellest valjult rääkimine võib rääkija tervist kahjustada.
Naeru kui palju ja sealsamas küsis J. P. üliõpilastelt, mida nad arvavad sellest,
et paluksime selle mehe meile lugema loenguid keskkonna- ja looduskaitsest.
Sügiseks oligi tema allkirjaga ettepanek minu ülemuse laual.
Kahjuks ei ole ma pidanud igapäevase tegevuse kohta päevikut, selle tõttu
ei julge ka kinnitada, millisel kevadel hankis Juhan mu loengutest osavõtjatele
bussi, et sõita minu valitud, loenguid illustreerivasse piirkonda. Olin seoses
katsetega mahajäetud karjääre rekultiveerida korduvalt külastanud Sirgala
põlevkivikarjääri ning otsustasin ajakirjandusüliõpilased just sinna viia.
Rahulolu oli vist mõlemapoolne. Suurem osa tudengitest nägi maapealset
kuumaastikku tõenäoliselt esimest (ja mõni küllap ka viimast korda). Minule
aga oli meeldivaks üllatuseks ühe noormehe hüüd keset katseala: „Õpetaja,
tulge vaatama, meie leidsime kuldkinga!”. Teadsin, et seeme oli umbes kilomeetri
kauguselt uuele kasvukohale lennanud, ja hilisem uurimine näitas, et
terased tulevased ajakirjanikud olid üles leidnud ühe vähestest kuldkinga
kasvukohtadest taasmetsastamise katsealal. Kuivõrd taimedel polnud veel
õisi, avaldas mulle eriti muljet, et teise eriala tudeng tundis taime ära ka
105
lehtede põhjal. Kuldking ja kõik teised meil looduses kasvavad käpalised on
teatavasti looduskaitse all. Teemakohased muljed ja lisapildid loengutel
kuuldule missugused! Tagasiside sõidust jõudis minuni ka Juhani kaudu ning
tema meelest läinud päev igati asja ette.
Keskkonna- ja looduskaitsekursus lõppes arvestusega ja kokkuleppel
Juhaniga tuli arvestuse saamiseks kirjutada minu pakutud teemal mõneleheküljeline
jutuke, mida ta pärast arvestuse sissekirjutamist aeg-ajalt tutvumiseks
küsis. Meie hinnangud olid seinast seina, mõni töö pani kulmu kortsutama,
mõni aga andis peaaegu essee mõõdu välja.
Juhani ühiskondlike kohustuste hulka kuulus TRÜ eetikakomisjoni
juhtimine. Mingil ajavahemikul esindasin mina seal oma teaduskonda. Praegu
ei meenu midagi eriti skandaalset, mida seal arutatud sai. Komisjon käis koos
üsna hõredalt ja mulle jäi mulje, et ega Juhanilegi teiste inimeste mustas pesus
sorimine eriti meeltmööda asi polnud.
Korra kohtusime juhuslikult ka väljaspool Tartut. See juhtus 22. aprillil
1992. aastal Helsingis, ülikoolirahvale tuttavas Vironkatu ööbimiskohas.
Eelmise aasta augustis olin koos Soome kolleegidega teinud kuuajalise sõidu
Lapimaale, tagasitee aga oli üpris elamusterohke, põhjast lõunasse piki Soome
idapiiri. Reis algas kolme maa, Soome, Nõukogude Liidu ja Norra piiride
kokkupuutepunktist. Tegelikult on see osa Soome-Lapist, nn vasakpoolne
käsivars, mis pärast Talvesõda Soome küljest teiste alade hulgas ära lõigati ja
Nõukogude Liiduga liideti. Talvesõja verisemates lahingupiirkondades, nagu
Savukoski, Salla, Suomussalmi, Raate tee, Kuhmo, „Kalevala” Karjala ja
Ilomantsi, olid kohad, kus soomlased olid vaikselt taastanud oma paljuütlevad
„rindemuuseumid” ja näitasid kartmatult kõigile kangelaslikku vastupanu
osutanutele pühendatud mälestussambaid. Õhtul kohvikus sellest vesteldes
võisin igast Juhani lausest ja küsimusest selgelt välja lugeda veel ühe suurema,
juba rindemehe küsimuse, kuidas see kõik sai võimalik olla. Hilja õhtul
Vironkatule naasnud, kutsus ta mind oma tuppa ja kinkis mulle oma raamatu
„Aegade jäljed: Kaks habrast juttu”, ja pühendusele lisaks ütles: „Küll oleksin
meeleldi sinuga sel tagasiteel kaasas olnud.” Kardan, et Juhani tagasihoidlikkuse
juures jäi tema soov ainult soovunelmaks. Jutuks see meil hiljem enam ei
tulnud.
106
Eeri Kukk Jalutuskäigud Juhaniga botaanikaaias
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist | 05 Jan 2015 | EWR
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist
TRENDING
