Lahmiv populism väliseestlastest kui reeturitest või kahjuritest on rahvuslike huvide vastane, leiab Eerik-Niiles Kross.
Läinud nädalal maeti Tallinna metsakalmistule ümber kauaaegne Eesti eksiilvalitsuse peaminister ja diplomaat Aleksander Warma. Kolmkümmend üks ja pool aastat pärast surma, mil ta urn jäi Rootsis Högalidi kirikus kodupinna vabanemist ootama.
Warma Metsakalmistule sängitamise ja tema elutöö napi, ent austava meenutamisega astusime taas märkamatu sammu katkemakippuvate seoste kinnistamise suunas. Warmast rääkides ei pidanud keegi vajalikuks kutsuda teda “pagulaspoliitikuks” või “väliseesti tegelaseks”. Räägiti Eesti peaministrist 1963-70, riigimehest ja diplomaadist.
Kes on väliseestlane? Termin väliseestlane kannab eesti kõrva jaoks mitmekihilist tähendust. Enne sõda mõeldi väliseestlaste all kõiki, kes olid sattunud elama väljapoole Eesti Vabariigi piire. Nüüd enam mitte.
Viimase kümne aasta jooksul ja koguni 1970-ndatel või 1980-ndatel Eestist põgenenud või lahkunud kaasmaalasi väliseestlasteks ei peeta, sest nad on meiega koos üles kasvanud ENSV-s ja seetõttu “saavad meist aru”. Välismaal sündinud Eesti poliitikuid ja diplomaate, kes on viimased 10-12 aastat Eesti Vabariiki teeninud ja Eestis elanud, peetakse aga endiselt väliseestlasteks.
Kui me kümne aasta eest ennast vabaks võitlesime, kinnitasid Eesti poliitikud ühel häälel, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud on täiesti võrdsed, et oleme üks. Ometi, nagu elus ikka, ei ole omaaegse vaba maailma eestlaste vastuvõtt kodu-Eesti ruumi läinud ülemäära lihtsalt.
Meie suhtumist välismail elavaisse eestlastesse mõjutavad kaks teadmatuse ja kadeduse tavapärasest kombinatsioonist tulenevat hoiakut – et 1944. aastal Eestist pääsenud kuidagiviisi reetsid kodumaa ja et Läänes elasid eestlased mõnusat elu ega teinud Eesti asjas midagi ära, samal ajal kui siin kannatati ja lõpuks iseseisvus välja võideldi.
Äärmuslikult väljendas hiljuti seda emotsiooni sotsiaalteadlane Aili Aarelaid: “Olen pidanud mõtlema palju pagulusest ja 1944. aasta paadipõgenikest. Vahel on mul tunne, et siis ju laskiski üks esimene Eesti (poliitikud, pangahärrad) jalga. Kui see nüüd korduks, kas siis teine Eesti nii väga kaotakski.” Tähendab, lasid jalga ja kasu neist poleks olnud ei kodus ega mujal.
Muuhulgas mängib siin rolli aastaid kuuldud jutt “emigrantlikest tegelinskitest”, kes “imperialistlike pudrumägede eest” olid nõus “maha müüma kodumaa”. Soome TV-st nähtud reklaamid tundusid vähemalt pudrumägede osa sellest propagandast kinnitavat. Õnneks hakkab aeg kadeduse osa kodueesti-väliseesti suhetes taandama. Eestis on juba mitmeid rikkamaid inimesi kui keskmine eestlane väljaspool kodumaad. Ja eestlase võimalused Eestis on avaramad kui iial varem.
Unikaalne nähtus. Ent Eesti kogukondade näol Läänes on endiselt tegemist maailma ajaloos unikaalse nähtusega. Arvatakse, et eestlasi pääses Läände umbes 70 000. Kujutage ette, kui te peate homme valima, kas võtta kaks väikest kohvrit isiklikke asju ning jätta maha oma maja ja kogu vara teadmata ajaks või jääda ja riskida enda ja laste eluga. See ei ole nali.
Teie isa või vend on juba Siberis või maha lastud. Te valite põgenemise ja selgub, et see oli väga pikaks ajaks, võib-olla kogu eluks. Te peate kõike otsast alustama, keelt õppima, aastaid sundkorras füüsilist tööd tegema, elukoha ja töö leidma, lapsi koolitama. Keegi ei rõõmusta teie saabumise üle. Teie kodumaa olukord on lootusetu ja te hakkate arvama, et ei näe oma maja ja sugulasi enam kunagi.
20 aastat hiljem on teid ikka 60 000. Te olete oma elu kõrvalt aidanud luua mitukümmend Eesti organisatsiooni, ostnud või ehitanud Eesti maja igasse globaalse kogukonna keskussesse, aitate välja anda eestikeelset ajalehte ja ikka veel rohkem eestikeelseid raamatuid kui Eestis. Teie skaudilaagrites käib ligi tuhat noort. Te hakkate korraldama ülemaailmseid Eesti päevi tuhandete osavõtjatega, saate oma asukohariigi kodanikuks ja hakkate ajama oma poliitikat. See on uskumatult visa nõue: te valite neid, kes tunnustavad, et Eesti okupeerimine on ebaseaduslik, et Eesti peab jälle vabaks saama. Aga teiega hakkavad arvestama suurriikide valitsused, USA kongress regulaarselt kinnitama mittetunnustamispoliitikat, N Liit aga kulutama ebaproportsionaalselt palju propaganda- ja luureressursse “tagurlike emigrantide paljastamiseks ja kompromiteerimiseks”.
Kadunud professor Tönu Parmingu arvutuste põhjal muutusid 1970-ndate aastate lõpuks eestlased USA-s, Kanadas ja Austraalias kahe näitaja poolest kõige edukamaks rahvusgrupiks. Neil oli kõige kõrgem keskmine sissetulek ja nad olid keskmiselt kõige haritumad. Eestlased said hakkama.
Me pole suurt kuulnud olulistest välis-eesti poliitilistest võitudest. Neist kõige olulisem on ehk kõige raskemini mõõdetav: järjepidev Eesti püsis kaardil. USA kongressis korraldati mitmeid kuulamisi okupatsioonireÏiimi kuritegudest. Nn Kersteni komisjoni materjalid olid Läänes pikka aega enam-vähem ainsaks ametlikuks tõendiks küüditamiste, kolhoosistamiste ja arreteerimiste läbiviimsest. USA-d või Kanadat külastavad N Liidu tegelased kohtasid sageli pikette saatkonna ees. 1985. aastal tegi Moskva tõsiseid diplomaatilisi pingutusi, et ära hoida Balti vabadusristlemine.
Nende, väga laia tähelepanu äratanud ettevõtmiste taga oli juba noor põlvkond. Vabadusristluse korraldajad olid valdavas enamuses sündinud 1950-ndatel ja 1960-ndatel välismail. Enamus neist elab nüüd Eestis, aga üsna vaikselt. Nende võitlus on võidetud.
Kasutamata ressurss. Võib-olla oleme kümne aastaga saanud nii küpseks, et tajuda võõrolusid tundvate, kontakte ja välismaal hääleõigust omavate eestlaste tegelikku potentsiaali Eesti jaoks. Kui Eesti saab NATO-kutse, mida muide on oluliselt tõenäosemaks muutnud Balti organisatsioonide väsimatu töö USA senatis ja kongressis, lõpeb väliseesti poliitika ajalugu kõigi eesmärkide saavutamise tõttu.
Globaalne eestlus on üks Eesti olulistest konkurentsieelistest ja seetõttu peaks väliseesti ressursi kasutamine olema osa meie pikaajalisest strateegiast majanduses ja kultuuris. Laimav populism väliseestlastest kui reeturitest või kahjuritest on otseselt Eesti rahvuslike huvide vastane. Kui me oleme seda valmis mõistma, ei oodanud Aleksander Warma põrm asjata oma õiget paika.
EERIK-NIILES KROSS: Kes on meist õige eestlane... Eesti Päevaleht (8)
Kuumad uudised | 26 Aug 2002 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kirjuta ikka pikemalt ka. Netis peaks pinda palju jätkuma.
To kuues kom. Tanan et oled MINUGA uhel arvamusel.Ja mul on kogemusi ja tahelepanekuid nende vanade nn.valiseestlaste kohta palju ja enamuses negatiivsed.Kuigi need inimesed jatavad esmakohtumisel endast hea/silmakirjaliku/mulje...aga teisel korral noh niiii aga kolmandal korral enam nende inimestega tegemist teha ei taha!!!Seda ma ei utle nende lastelaste kohta.niipalju kui mina olen neid nainud jatavad nad endast vaga hea ja positiivse mulje-lihtsalt ka noorematel on TEINE tutvusringkond!!
Tuuli,
Ma ei ole rikas, ega käi nina püsti Eestis ringi õpetades kuidas meie moodi asju teha. (polegi raha sinna reisida)
Tean, aga, kahjuks, et sul on teatudmääral õigus. Paljud vanemast generatsioonist, kes Eestis käivad, teevad just seda mida sa nimetad.
Võiksin rääkida psüholoogiast, mis ajab inimesi niimodi käituma, aga selleks on vaja pikemat kirjapinda. ;)
Minusugustel (ja meid on palju) on piinlik nende käitumise üle!
Ma ei ole rikas, ega käi nina püsti Eestis ringi õpetades kuidas meie moodi asju teha. (polegi raha sinna reisida)
Tean, aga, kahjuks, et sul on teatudmääral õigus. Paljud vanemast generatsioonist, kes Eestis käivad, teevad just seda mida sa nimetad.
Võiksin rääkida psüholoogiast, mis ajab inimesi niimodi käituma, aga selleks on vaja pikemat kirjapinda. ;)
Minusugustel (ja meid on palju) on piinlik nende käitumise üle!
Kuumad uudised
TRENDING
