Võimuregaalide tähendus on iidsetest aegadest olnud sümboolsuses, mitte niivõrd hinnas. Seda isegi kõige kallihinnalisemate kuningakroonide ja marssalikeppide puhul.
Klassikaline on lugu kolme Rooma leegioni tähise ehk leegionikotka kaotamisest barbaritest germaanlastele aastal 9 p Kr. Nimelt lõid germaanlased siis Hermanni lahingus puruks väejuht Varuse kolm leegioni ja said oma valdusse nende standardid. Leegionikotka vaenlase kätte sattumine oli surmaväärt häbi. Roomlased sõdisid kotkaste kättesaamiseks aastaid ja viimase olevat Imperaator Claudiuse väejuhid selleks eraldi korraldatud sõjakäikude ajal germaanlaste templist kätte saanud alles rohkem kui 30 aastat hiljem. Info kotka asukoha kohta olevat Claudius välja kavaldanud ühelt germaani päritolu leegionärilt. Kõne allagi ei tulnud, et leegionikotkad oleks ununenud.
Ehk dramaatilisemgi on lugu Ungari kuningate krooniga. Arpadi dünastia ajal, arvatavasti 12. sajandist pärit kuningakrooni kutsutakse Pühaks Krooniks. Kodusõja ajal, 14. sajandi alguses röövis selle Transilvaania ülik Lazlo Kan. Kui uus Ungari kuningas Corboreto paavsti esindaja kardinal Ginteluse poolt 1309. aastal uue krooniga krooniti, tekkis probleem. Kroonimist ei peetud kehtivaks, sest “õige” kroon oli välismaal vaenulike jõudude käes. Katoliku kirik ja Ungari kuningakoda nägid aasta otsa vaeva, et õige kroon kätte saada. Kuningas tuligi 1310. aastal Püha Krooniga uuesti kroonida, et teda Ungari kuningana tunnustataks.
Kas presidendi ametiraha on samalaadne sümbol?
Eesti lugejale peaks paralleel presidendi ametirahaga olema muidugi ilmne. 1940. aastal röövis N Liit selle presidendi residentsist ja toimetas Moskvasse, nagu vallutatud rahvaste sümbolitega aastasadu oli tehtud. Muide, venelastelt mõne võimusümboli tagasisaamine on ajaloos vahel ka õnnestunud. Näiteks vangistasid venelased 1774. aastal, Poola järjekordse jagamise aegu Poola vabadusvõitluse juhi Kosciusko ning röövisid tema mõõga. 1921. aastal, kui Venemaa oli Poola käest sõjas lüüa saanud, kirjutati rahulepingusse punkt, millega Venemaa andis Poolale mõõga tagasi.
Neile küsimustele võib vastata mitmeti. Häda on selles, et Eesti ei ole suutnud neile üldse vastata.
Presidendi ametiraha on tegelikult Eestis taastatud ja vabariigi aastapäeval presidendi poolt annetatava riikliku teenetemärgi, Riigivapi ordeni kõrgeim klass. Ainus häda on, et selle ainus eksemplar on röövitud ja asub Kremlis.
Riigivapi teenetemärgi ketti saab olla ainult üks eksemplar ning seda peaks edasi antama koos presidendi ametiga. Kett on kullast, kaunistatud ühe punase rubiini ja kolme heleda safiiriga. Selle ainueksemplari kujundas Paul Luhtein. Eesti president jõudis ketti kanda ainult neli aastat.
1991. aastast on Eesti teinud abituid katseid presidendi ametiraha kätte saada. Iseseisvuse taastamise ajal ametiraha küsimus teravalt päevakorda ei tõusnud.
Eesti alustas kirjade saatmist ja ametiraha nõudmist siiski kohe pärast iseseisvumist. Sellest oli juttu kultuurisuhete lepingu läbirääkimistel Eesti ja Vene kultuuriministeeriumide vahel 1993. aastal. Ent ikkagi tundus siis, ja küllap õigusega, et vägede väljaviimine on olulisem teema kui ametiraha.
Tegelikult on raske hinnata, kumb oleks võinud sümbolina olla võimsam, kas ametiraha või vägede teema. Aga ametiraha kui märgi väärtus jäi küll suuresti ära kasutamata. On selge, et vähemalt iseseisvuse algaastail ei muutunud ametiraha pragmaatiliste eestlaste jaoks selliseks iseseisvuse sümboliks nagu ungarlaste püha kroon või poolakate Kosciusko mõõk. Või kui muutus, siis ei osatud oma nõudmist piisava selgusega esitada. Igatahes oleme nüüd olukorras, kus Eesti riik on kolmteist aastat Moskvalt tagasi nõudnud midagi, mis niikuinii Eesti riigile kuulub ja peaks sümboliseerima Eesti iseseisvust ja presidendi au. Ja vastu oleme saanud ainult irvitamist.
Siit jõuamegi kurvastava tõdemuseni: Eesti on laskunud Venemaaga läbirääkimistesse ametiraha tagastamise tingimuste üle. Asi on jõudnud niikaugele, et ametiraha tagastamist seostatakse vähemalt kuluaarides vene vähemuse probleemidega, kodakondsuspoliitika ja tont teab millega.
Presidendi ametiraha Putinile
Olukord on naeruväärne. Juba 1996 kirjutas ajakirjandus, et “Eesti on Venemaale esitanud kõik nõutud dokumendid, mis tõestavad ametiraha kuulumist Eesti kunagisele presidendile Konstantin Pätsile”. Nagu oleks Venemaal tõsimeeli seesugust tõestust vaja, et ehk kuulus see raha näiteks hoopis mõnele Mongoolia khaanile.
Eestis külvati lootust, et vabariigi 80. aastapäevaks on raha kodus. Juhtus, teadagi mis. Oktoobris 1999 nõudis Moskva-visiidil relvapalatit külastanud kultuuriminister Signe Kivi ametiraha näha. Visiidil osalenute sõnul keelduti alguses sovetliku põhjendusega, et kapivõti on kellegi käes, kes on raseduspuhkusel või midagi sarnast.
Nüüd on Venemaa asepeaminister Matvijenko teatanud, et “põhimõtteliselt” saab ametiraha tagasi, aga asjaajamine võtvat veel aega. Räägitud on näiteks, et Vene muuseumiseaduse 15. peatükis on punkt, mille kohaselt ei saa “muuseumi eksponaate” ära anda, vaid võib teiste vastu vahetada.
Huvitav, kui kaua me ennast selle asjaga veel mõnitada laseme. Kui Eesti ei saa arusaadavalt kasutada roomlaste meetodit ametiraha jõuga tagasi võtmiseks, jääb üle veel kaks tegutsemisvarianti. Võime teatada, et nõuame raha tagasi ilma igasuguste tingimuste ja lisaläbirääkimisteta.
Eesti peab muidugi tegema väikese juriidilise sammu. Sest praegu kehtiva seaduse järgi peaks politsei Putini 15 päevaks vahi alla võtma, sest ta kasutab kõigile teadaolevalt Eesti riiklikku teenetemärki ilma seadusliku aluseta oma muuseumieksponaadina. Piinliku momendi vältimiseks tuleks talle anda vastav luba.