Reedeses Vene ajalehes Vesti ilmus küllalt huvipakkuv kirjutis kellegi Eduard Vahti sulest. Huvipakkuv mitte niivõrd kirjutise sisu kui selle ilmumise ajastatuse tõttu. Kuna artikli sisu ja ajastatus on paraku omavahel vägagi seotud, siis mõni sõna ka esimesest. Artikkel meenutab ülesehituselt ja stiililt lugusid, mida avaldati 1989-90 NLKP väljaannetes nn Balti separatismi jahutamiseks.
Näiteks 1990 ilmus ajakirjas Izvestija TseeKaa KPSS lugu “Eesti põrandaalune relvastatud liikumine 1940-50ndatel aastatel”. Selles tunnistati suure avalikustamisagarusega, et Eestis osutati Teise maailmasõja järel N Liidu võimudele relvastatud vastupanu. Samas selgitas kirjutis, et tegelikult olnud vastupanijad natsid ja nendega kampa löönud natsionalistid, kes tegutsesid Jüri Uluotsalt, Otto Tiefilt ja muudelt rahvavaenlastelt saadud juhiste järgi ja muidugi kuritegelikel eesmärkidel.
Ajalugu kordub farsina. Mõneti võib täna muidugi öelda, et ajalugu kordub farsina. Vesti lugu on stiililt tõesti ülalkirjeldatud artikli sarnane, kuid nüüd pole Tallinnas enam Matrossovi polku, kes saaks minna kaitsma Pronksmeest, kelle tervise pärast Vaht muret tunneb.
Kui kaksteist aastat tagasi oli Moskva väljaandes Eesti relvastatud vastupanu olemasolugi tunnistamine, olgugi et mustades või pigem pruunides värvides, üsna ootamatu asi, siis täna on lugu natside kuritegudest Eestis teema, mis just uudsusega silma ei paista. Nagu öeldud, paistab aga asja esitusviis ja esitusaeg.
Vaht alustab nn Ereignismeldung nr 111 tsiteerimisega. Jäetakse mulje, et tegu on mingi dokumendiga, mida Eesti tahab varjata. Selgituseks: Ereiginsmeldungid ehk tegevusaruanded olid SD poolt natsisaksa juhtkonnale esitatud raportid, mida koostati operatsioon Barbarossa esimesest päevast alates idas toimuva kohta iga päev, hiljem harvemini, kuni maini 1942. Vahtil või tema informeerijail on ilmselt vananenud andmed ja ta eeldab, et Eesti arhiivides Ereignismeldungeid ei ole. Kaksteist aastat tagasi oli see tõesti nii. Kuna aga presidendi komisjon on nüüdseks juba kolm aastat natside Eestis sooritatud sõjakuritegusid põhjalikult uurinud, on Saksa riigiarhiivist hangitud enam-vähem kõik meid puudutavad natside dokumendid.
Samuti rõhutab Vesti artikkel, et tsiteeriva tegevusaruanne ütlevat, nagu viinuks omakaitse üksused hukkamisi läbi Saksa sonderkomandode “vaatluse” või “ülevaatamise” all. Umbes, et sakslased vaatasid pealt ja eestlased hukkasid. Ometi ütleb originaal selgelt: sonderkomandode “kontrolli” all.
Vana koer uusi trikke ei õpi. See kõik ei näita muidugi, et omakaitse üksused hukkamistest osa ei võtnud. Küll näitab see, et vana koer ei õpi uusi trikke, sest vildakas, kuid autentsusele pretendeeriv tsiteerimine on mitmesuguste propagandaartiklite põhitrikk olnud aastaid.
Vesti on oma uurimusega kahjuks või õnneks hiljaks jäänud. Mõne kuu eest ilmus okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni väljaandel uurimus Eesti rahvastikukaotustest saksa okupatsiooni ajal. Sealt teame, et Eesti kodanikke hukati või hukkus natside ajal vanglates umbes 7800, neist umbes 70% eestlased, 15% venelased ja 12% juudid. Lisaks hukati või hukkus Eestis veel kuni 25 000 Eestisse toodud välismaalast. Eesti leinab neid ja on korduvalt kõige kõrgemal tasemel avaldanud kahetsust, et meie pinnal taolised asjad toimusid.
Eestlased pole ”piisavalt” natslikud. Aga Vesti artikkel ei ilmunud ju murest natsikuritegude pärast. Pigem ilmus see murest, et eestlased ehk ei paista enam maailmale piisavalt natslikud välja. Eesti lehtedes on kirjutatud, kuidas kulgeb tavaline infooperatsioon ehk aktiva. Esiteks toimub tähelepanu tõmbamine ja huvi äratamine mingi küsimuse vastu. Vesti artikkel jätab just taolise ettevalmistuse mulje. Ilmub pikk, emotsionaalne ja provotseeriv lugu Sonderkomandodest ja eestlastest, kus jäetakse mulje, et enam-vähem kõik eestlased peale Uku Masingu olid natsimeelesed ja nüüd ei taha keegi natsikurjategijaid kohtu alla anda. Vesti artiklis leidub ka aktivka teise, nn emotsionaalse stimuleerimise etapi tunnuseid. On lootust, et mõni eesti, eestivene või vedamise korral Lääne väljaanne korjab loo üles ja tõstatab probleemi juba tõe pähe: miks on eestlased natsimeelsed?
Kas Churchill oli kommunist? Kuidas saaks N Liidu aegseid inimsusvastaseid kuritegusid varjata. Ainus võimalus on kujutada küüditajaid ja mõrvaraagente antifa‰istlike võitlejatena. Nii tulebki 1990. aasta Izvestija jälle välja võtta ja selgitada, et kui keegi Eestis nõukogude võimule vastu hakkas, oli ta fašist. Mis sest, et see on sama hea kui väita, et Churchill oli kommunist, sest ta sõdis koos Staliniga.
Ennustaksin, et lähemal nädalal ilmutatakse mõnes eestivene lehes – tõenäoliselt Molodjož Estonii's – lugu vapratest antifašistlikest julgeolekutöötajatest, keda Eesti Vabariik taga kiusab. Kui veab, siis kirjutab tärkavast fa‰ismist Eestis ka mõni välisväljaanne. Ja kui eriti veab, läheb kohus sellest kõigest närvi ning Eesti avalikkus hakkab ajakirjanduse mõjul nurisema, et mis te ikka vanainimestest kiusate.