Lea Kreinin
Oma uues raamatus „Aja puudutus“ räägid korraga mitme tegelase vaatepunktist. Kas mul on õigus, et Mihkel Rannas on palju sind ennast? Olid ju sinagi noorena Saksa armees, hiljem vangis, siis paguluses Austraalias ja Kanadas. Kui mitu protsenti on õige väide: Eerik Purje = Mihkel Rand?
Oled isevärki snaiper: muist pauke põrutad kümnesse, teistega ei taba märklaudagi. Hingelaadi ja mõtlemisviisi poolest on võrrand täpne. Samuti kattuvad peategelase rännuteed ulatuslikult minu enda omadega. Olulisimaks erandiks on sõjateekond. Neljateistkümne-aastase lapssõduri Mihkli seiklused, autori fantaasiaga mõningal määral vürtsitatud, on autentsed. Mina ise aga sattusin sõtta alles viimase mobilisatsiooniga lennuväe abiteenistusse. Lahingutegevuses pole ma iial osalenud. Kõige muu osas pole minust jälgegi. Puutöömeistri tiitel on ikka võimas ülepakkumine. Ka küpses eas naisega vallaslapse sigitamine pole minu spetsialiteet (seda on muide uudishimulikult kontrollitud). Kuid nagu olen kinnitanud, on tegu tõsieluromaaniga. See vallaslaps tuli minu abita ilmale, kuid Mihkli süümepiinad on minu omad. Noh, kui suure protsendi me siis ikkagi saime? Vist küllaltki kõrge. Peategelase hingelistel siseheitlustel peaks ikka olema tugevam kaal kui ta igapäevastel toimetustel.
Kuidas tekkis mõte sellist pagulaselu koondavat raamatut kirjutada?
Selle kui elu näitelavalt lahkuva põlvkonna testamendi järgi on minu hinnangul tungiv vajadus ja mind ajendab missioonitunne. 1944. aasta pagulast on kirjanduse kaudu kodueesti lugejaskonnale tutvustatud vaid lünklikult. Palju on kirjutatud sõjast, okupatsioonidest, põgenemisest jms, kuid üldpilti pole antud – lahkumisest taasiseseisvumiseni. Varasem pagulaskirjandus oli suunatud väliseesti lugejale. Autorid, kes võinuksid suurt pilti näha, on astunud üle igaviku läve. Saatusel pidi mingi salaplaan olema, kui ta minu järele jättis. Minu lugejate sihtgrupp on tänane elujõuline eestlaskond kodumaal, kelle aim paguluse olemusest ähmane. Kas ja kui mõjuvalt mu sõnum nendeni jõuab, ei oska ma ennustada, kuid ma olen kogu sellele pikale teele oma jalajäljed jätnud ja julgen end pidada sobivaks käskjalaks.
Kas kirjutasid raamatu „ühe jutiga“ või tegid pikki aastaid vähehaaval tööd selle kallal?
Sellele küsimusele vastan kahekordse jaatusega. Raamatu kirjutasin ikka ühe hooga, käsikiri valmis umbes aasta jooksul. Ettevalmistusi olin aga poolenisti ebateadlikult teinud juba mitu aastat. Kõigepealt avaldasin enda mälestused aastal 2011. Siis hakkasin koguma teiste mälestusi ja avaldasin kolmes köites umbes poolsada lugu. Need raamatud kuulusid kroonika valdkonda. Kroonika, kuigi informatiivne, pole aga kõigile huvipakkuv, ei kutsu lugema. Seepärast otsustasin jätkata romaanivormis. (Pikemalt Eesti Elu 6.juuli 2018 paberlehes)
