Kui Eerikult küsisin, et millal ta luuletama hakkas ja mis teda luuletama ajendas, rääkis ta, et luulet tõsisemalt viljelema hakkas ta umbes 12 aastat tagasi ja päris kogemata. Nimelt, enne New Yorgis toimunud Estot olevat Tiina Aleman esitanud üleskutse saata luuletusi kirjandusõhtu tarvis.

Eerik oligi siis luuletuse kirjutanud ja seda üle lugedes leidnud, et pole viga, kõlbab ehk küll. Ja nii hüppaski see sordiini all hoitud luuledzhinn vaimuvakast välja ja kukkus nobedasti mälestusi ja läbielatud kogemusi luuleridadeks ja riimideks lükkima. Ja selle viljaka luulesule alt väljunud laulud on siiani trükimusta näinud kolmes luuleraamatus: „Loojangueelsed laulud” (1994), “Jää truuks” (1997) ja „Muuseas ja möödaminnes” (2001). Käesoleva aasta lõpus on Eestis ilmumas valikkogu „Tunglaid ja teri“. Ettepanek valikkogu väljaandmiseks esitati Eestist.

Oleks siiski väär arvata, et Eerik haaras sule pihku ja hakkas järsku luuletama. Et tal kirjanduslikku talenti on juba maast-madalast kaasa antud, sellest kirjutas ta õde Eestist, kelle kirja väljalõike Elna Kungla luulepärastlõunal ette luges. Häid, vihikupikkuseid kirjandeid olevat ta kirjutanud juba algkoolis ja hiljem gümnaasiumis, mis alati õpetajate poolt kas viie või viis plussi vääriliseks arvati. Ja kes Eesti Elu lugejaskonnast ei oleks tuttav tema ladusate artiklitega. Ja kes ei oleks muhelenud tema Kargu Karla kodukootud „vilusoohvia”, mõnusa maaka keelepruugi ja toreda huumori üle.

Eeriku anded ei piirdu ainult kirjandusliku tegevusega. Ta on loonud koori- ja meeleolulaule; juhatanud Hamiltoni Eesti Seltsi segakoori, Peetri kiriku koori „Cantate Domino“, asutanud noortekoori „Leelo”, mis tegutses umbes 12 aastat. Muusikalise hariduse omandas ta Austraalias, kus ta saavutas konservatooriumis muusikateoorias litsentsiaadi kraadi. Mitmetelt pillidelt oskavad tema sõrmed helisid ja lugusid välja meelitada. Niisiis — mitmetahuline andekus kingitud ühele inimesele.

12. oktoobril kell 13.00 toimus Lennuväepoiste Klubi korraldusel Toronto Eesti Maja kristallsaalis pärastlõuna Eerik Purje luulega, pealkirjastatuna „Tunglaid ja teri“. Programmijuhina esines Endla Kannel; etlejatena Evi Dulder, Valve Tali, Laas Leivat ja Aarne Hans Vahtra. Saali oli kogunenud 80—100 kuulajat. Märkimisväärne hulk meie hõreneva ja vananeva kultuurilembelise publiku kohta. Millegipärast noored säärastest üritustest eriti osa ei võta. Võiks ehk noorte puudumist vabandada päevase kellaajaga, mis ei lubanud neil töö või kooli tõttu kohal olla.

Kava oli kaheosaline, umbes 20-minutilise vaheajaga, mil oli võimalik Ülle Veltmanni baarist pirukaid ja veini osta. Kava esimene osa oli pühendatud tõsisemale luulele; teist osa täitsid vemmalvärsilikud laulud ja keelemängud, mis kuulajate naerunärvi kõditasid. Kuna Eeriku luulepaunas leidub nii eriteemalisi laule, siis olid nad jaotatud järgmiste alapealkirjade alla: kodu- ja loodusluule, isamaa- ja sõduriluule, mõtisklusi ja kriitilisi enesevaatlusi, luuleloomingust, kirjanduslikke paroodiaid, riigikriitilist ja muud sarkasmi, lorilaule ja vemmalvärsse ning keelemänge. Niisiis on Eeriku luuleaine amplituud lai. Iga eriteemalise tsükli juhatas sisse Endla Kannel hästi läbimõeldud iseloomustusega, mida ta väga selgelt ja arusaadavalt esitas. Etlejad olid igati oma ülesande kõrgusel ja lugesid luulet loomulikult — ilma teatraalsuseta ja paatoseta. Luulepildid olid ilmekalt edasi antud ja kandusid publikule arusaadavalt üle.

Luulelugemise jaotus oli ka hästi läbi mõeldud. Paistis, et naisesinejatele olid määratud rohkem lüürilisemad laulud nagu näiteks „Laulik” (Evi), „Üks väike laul” (Valve) „Talveidüll” (Evi), „Kalendrisalme” (Valve), „Maarjamaale” (Evi) jne. Meestele jälle mehelikumad riimid nagu „Vananeva lennuväepoisi laul” (Laas), „Vanad sõbrad” (Aarne), „Lauliku saatus” (Laas), „Maniakk” (Aarne). Lorilaulud ja kriitilised laulud olid ühtlaselt jaotatud sugupoolte vahel ning keelemängud esitati kõigi nelja laval olles ja kordamööda lugedes.

Luuleettekanne lõppes tõsise luuletusega „Muldsed viisid”, mis kirjeldab autori elu, kus ta „Tippjalg ma tilluke olin,/ lugast lühem, madarast madalam/ kõrrekõrgune kõrilõug” ja kirjeldab edasi Maarjamaa mulda, mis oli “…soe ja sigitav, hell kui emasüli.” „Ent maitsta mul meheiga/ sel mullal ei antud. Vaen vahutas/ ning vehkis vikatiga/ meid armutult lahutas.” Ja edasi: „Mu pärisosaks sai pagu,/ viis mitmele mandrile rand,/ elulaev vedas vetele vagu,/ vaim kõngus kui pehkinud känd.” Aga ta lõpetab siiski lootusrikkalt: „Kuid igas tuhmunud tukis/ on terake kunagist tuld./ Ma näen, kuidas tolmab rukis/ ja aiman, kuis hingab muld.”

Mulle läks ka südamesse lihtne luuletus “Vanemate haual”. Tooksin selle ära tervikuna, seda on mõttetu lahkama hakata, ta lihtsalt räägib enda eest.

Kord elas üks mees,
üks lihtne mees,
oli rahulik, töökas ja visa.
ta saatis mu mägede taha
ja ise jäi mõtlikult maha ….
See oli mu isa.

Kord elas üks naine,
üks lihtne naine
ja töökas oli ka tema.
Ta saatis mu merede taha
ja ise jäi nuttes maha …
See oli mu ema.

Kord elas üks poiss,
üks lihtne poiss,
kes sõtta läks noorukina.
Läks mägede taha,
läks merede taha,
lihtsalt läks ja ei vaadanud taha –
ja see poiss,
ja see poiss
olin mina.

Peab veel imetlema luuletaja rikkalikku keelepruuki. See ilmneb eriti keelemängudes. Näiteks: „Mu mõlemad vennad viidi sõtta. Üks lasi püssi, teine jalga. Mina jäin koju ja lasin leiba luusse. Kõik jäime elama.” Või jälle: „Kunst on pikkvankril Pikasillast üle saanud ja pikutab pikantses poosis, oodates pikisilmi piksevihma.”

Et luulepealelõuna publikule igati nauditav oli ja tihtipeale naljasoont kõditas, seda tõendasid vahepealsed naerupahvakad ja soe ning siiras aplaus.

Siinkirjutaja ütleb veelkord tänu autorile ja etlejaile publiku ja enese poolt.

Märkmed: