Eero Laidre: Kas oleme tagasi nõukogudeaegses ajupesu keskkonnas?
Arvamus | 16 Aug 2015  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eero Laidre: Kas oleme tagasi nõukogudeaegses ajupesu keskkonnas?
http://uueduudised.ee/eero-lai...
25/06/2015
Väikerahvaste suurim julgeolekurisk on võõraid huve ja eesmärke esindava ideoloogiarelva (rahvakeeles ajupesu) mõju. Enamasti kahjustab see rünnatavate huve ja võib tagajärgedes kujuneda lausa hävitavaks. Globaliseeruva maailma tingimustes tungib see relv kiiresti ja tõkestamatult üle riigipiiride ning sama kiiresti ning takistamatult hakkab rünnatava teadvust moonutama. See mida oleme tuhandeid aastaid pidanud valgeks, tembeldatakse mustaks.

Seejuures muudab ideoloogilise ründerelva eriti tõhusaks asjaolu, et rünnatavate endi hulgast moodustub viies kolonn nn arvamusliidritest, kelle tuumikusse koondatakse enamik ajakirjanikke, võimuparteide poliitikuid aga ka loomingulist kultuurieliiti. Ent mis sunnib viiendat kolonni omasid reetma ja võõra võimu diktaadi kehtestamisele kaasa aitama?

Et kala hakkab mädanema peast, suunatakse ideoloogilise manipulatsiooni ja survestamise kõige teravam ja tõhusam osa kõikvõimalike koolituste, seminaride, konverentside ja programmide kaudu ning massidega manipuleeriva meedia abil eliidile. Nii muudetakse eliidi esindajad pahatihti neile enesele märkamatult manipuleeritavateks, isikupäratuteks ja iseseisva mõtlemise ideoloogiliste käibetõdedega asendanud käpikuteks. Selle protsessi loogilise osana paigutatakse sageli nii meedias, ülikoolides kui ka kultuuriasutustes juhtpositsioonidele ideoloogiliselt truud isikud, kes saavad siis oma staatust kasutada ühiskondlike hoiakute mõjutamiseks ja endasarnaste kaasatõmbamiseks – mõistagi vaid suunas, mis on sallivusejutlustajate teadvusse tambitud välismaistes prestiižikates ülikoolides ja mitmesugustel nn euroopalikke väärtusi propageerivate täiendõppeprogrammide raames.

Kõige selle tulemusel kujundatakse jõuliste sammudega avalikku arvamust, mille poole vaatab suur osa inimestest, otsides alateadlikult kinnitust selle kohta, kuidas on ühel keskmisel tublil ja edumeelsel inimesel, kes ei taha eriti millegagi silma jääda ning kes tahab vaid elus edasi jõuda, turvaline ühiskonnas toimuvaist asjust mõelda ja arvata. Paljudel inimestel – eriti noortel – ongi kestva ja üha intensiivsemaks muutuva teadvustamata massiõppe käigus kujunenud kõnepuldist mahahõigatu suhtes reflektoorne aukartus ning propagandistlikud klišeed võetakse omaks küsimusi esitamata.

Eriti viimastel aastatel on ka Eestis hakanud välja kujunema ja kinnistuma selgelt tunnetatav hierarhiline kastisüsteem, kus kuulekad ja sallivad tõusevad privilegeeritute platoole, saades osa euroopalike väärtuste lehviva loosungi all edasimarssiva rahvusvahelise institutsionaalse süsteemi hüvedest, samal ajal kui “tagurlikud tümikad” tõrjutakse üha kaugemale ühiskonna perifeeriasse.

Pole siis ime, kui nii võimsate klambrite vahele surutud “arvamusliider” toob kuuldavale vaid määgivaid häälitsusi ning ullikeste kari järgneb talle… Just samuti pole paraku ime, kui aina kasvava kõrvaletõrjutute, häbimärgistatute ja naeruvääristatute seltskonnas hakkab vastureaktsioonina tekkima radikaliseerumise ilminguid. Kõige selle tulemuseks on ühiskondlike pingete kasv ja tõsiste konfliktide küpsemine. Seoses meie ühiskonnas taas ulatuslikult maad võtnud ideoloogilise manipuleerimisega võib nüüd juba üpris eaka mehena kindlalt öelda, et ajalugu kordab ennast moel, mida ma ei osanud ette näha.

Eriti kangastub mulle sellest mõeldes pöördeline sündmus minu lapsepõlvest. Juba esimeses klassis seletas õpetaja meile koolis vaimustunult ja sisendavalt, et vaid kaks onu on maailma parimad. Need on Vladimir Lenin ja Jossif Stalin. Üks neist juhtis enne ja teine praegu maailma parimat riiki, kus meil on õnn elada. Sest elu on meil maailma parim! Sellist rõõmusõnumit ei suutnud ma endale hoida. Sobival hetkel, kui meie peres arutati tähtsaid maailma asju, käisin ka mina välja oma trumpässa. Jahmatusest vajus mu nägu pikaks, kui pärast minu lõkendavat etteastet hakkas kasuisa homeeriliselt naerma ja ema näole ilmus mõru muie. Kauakestnud seletuse käigus püüdis kasuisa mulle selgeks teha, et tegelikult on kõik täpselt vastrupidi. Mul oli vaevaline omaks võtta reaalsust, et õpetajad, kool ja kogu riik – rohkem kui üks kuuendik maakerast ja veel enam – valetavad kõige häbitumal ja häbematumal kombel. „Mõtle enne hästi järele, keda sul on põhjust rohkem uskuda – kas oma perekonda ja vanemaid või „neid seal,““ ütles kasuisa.

Olen talle elu lõpuni tänulik. Ta kinkis mulle võtme, millega suudan lahti muukida võimurite salakavalamad valed, näha läbi pealetükkivaid ideoloogilisi manipulatsioone, hoian reostusest puhta esivanemate traditsiooni tarkuse, arendan oskust eraldada infot propagandast ja suudan nii ehk säilitada väärikust. Ma ei taha olla manipuleeritav. Mind ei häiri, kui „sallivad“ sõimavad mind natsiks, fašistiks, ksenofoobiks, homofoobiks, sallimatuks, tagurlikuks tümikaks jms. Tean, et mõnikord on sallimatus tõhus kaitsekilp, mis aitab nii üksikutel isikutel kui ka rahvastel ja riikidel pääseda allakäigust ja enesetapust.

Sõimavate sallivusradikaalide suhtes on mul aga tohutu eelis: ma ei ela peapeale pööratud mõistete eksitavas kõverpeeglimaailmas. Sestap ma ka ei usu „maailma parimate onude ja tädide“ omakasupüüdlikku ja kuritegelikku jama – ei uskunud nõukogude ajal ega usu ka nüüd ja tulevikus.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus