Tagaigatsus. Selle muusikapalaga igatsen taga kõike seda head, mis on olnud. -
Eero Nõmm - Mälestuste killud

Olen kuulnud arvamust, et religioosseks teeb inimesi teatud geen, mis paljudel puudub ja vägisi ennast religioosseks ei tee. Olen elu jooksul vaimsust otsinud nii kirikutes kui erinevates vaimsetes liikumistes. Olen kohanud tõelisi hingeravijaid, aga mõnikord ka inimlike ambitsioonide ja mõjuvõimu taotlejaid. Ei usu, et on võimalik olla vahendajaks Looja ja teise inimese vahel, kuna igaüks on oma loojale ise kõige lähemal ja see on väga isiklik vahekord. Looja suurust ei suuda keegi haarata. Kui inimese jaoks on loodud kogu universum, maa, õhk, tuli, vesi, et inimene võiks nautida elu loodusseduste harmoonias, siis on selle taga mingi põhjus. Maailm on loodud duaalseks, kus igal nähtusel on oma vastand.

Oma vaba valiku läbi hea ja halva vahel loob inimene ise oma tulevikku. Halva valikuga võib küll hetkelist kasu saada, aga pikemas perspektiivis on sellel hukatuslikud tagajärjed. See näitab, et elu mõtteks on õppimine ja arenemine täiuse poole. Sellepärast on vanemal ja nooremal põlvkonnal tihti erinevad väärtushinnangud. Igal inimesel on selle tabamatu Looja loomingulise jõuga oma vahekord ja see teeb iga nende elatud päeva samuti loominguliseks. See ei sõltu religioonist, mille isikustatud jumal nõuab enese kummardamist, ülistamist ja palvetamist. Inimlikust seisukohast võttes teeb selline nõudmine jumala enese ebatäiuslikuks ja inimese tema orjaks. Kas selle nõudmise olemus ei ole mitte energia ülekandmine teatud egregorile? Kas see mitte ei paralüseeri oma initsiatiivi ja programmeerib inimese orjameelseks? Kas ei piisa sellest, et usaldada oma sisetunnet ja lähtuda reeglist, et mitte teha teiste vastu seda, mida sa ei taha, et sinu vastu tehakse?

Püüdes jälgida seda reeglit olen eluraskustes ikka alati imelist abi saanud. Eriti selgelt oli seda tunda rännakul tundmatusse, peale lahkumist Eestist. Elu Sõna koguduse Harta87 liikumisega ühinesin sellepärast, et selles dokumendis, mis oli saadetud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile, ütlesid allakirjutanud lahti NSVL kodakondsusest, nõudsid Eesti okupeerimise lõpetamist ja õigust lahkuda Eestist välismaale seniks, kuni Eesti jälle vabaks saab. Esiplaanil oli küll mässamine kehtiva korra vastu, aga tagaplaanil pääsemine ”sädelevasse” Läände. Olime ju tol ajal kõik sinisilmsed ja pimestatud Lääne ”kassikullast”, eriti sealsest vabaduse müüdist. NSVLiidu lagunemisest ei osanud tol ajal veel unistadagi.

Viru kahekümne teise korruse restoranis korraldasime lahkumispeo oma kõige lähematele sõpradele. Tuju oli ülev ja visati ka nalja, et kas mul piiri peal ümberlõikust ei kontrollita, kuna teada oli, et lahkume Iisraeli viisaga. Lõppjaam oli teadmata, sest Rootsi keeldus meid juba Eestis vastu võtmast ja lahkuda teadmatusse viieaastase lapsega oli tol ajal julge samm. Lahkusime Jõuluõhtul Balti jaamast Moskva rongiga. Mäletan ärasaatjate hulgas oli ka isa ja kahtlesin, kas veel kunagi kohtume. Moskva oli lumine, külm ja pime. Peatusime tuttavate juures ja järgmisel päeval oligi äralend. Tollis muidugi kergelt mõnitati, aga see kuulus asja juurde. Lend läks Berliini kaudu ja Viini valgusesäras lennujaama jõudsime hilisõhtul, kust meid sõidutati mikrobussiga hotelli. Viin oli oma kliima, arhitektuuri ja katedraaliga muljetavaldav, seda oli ka toiduainete kauplus Billa. See tundus tookord lausa pilla-palla pillerkaar. Kuna NSVLiidul ja Iisraelil puudusid diplomaatilised suhted, siis Iisraeli viisaga tulid välja nii dissidendid, nelipühilased kui juudid. Viinis toimus suur selekteerimine ja toetuste määramine enne ärasaatmist. Juutidel oli muidugi eristaatus ja suuremad toetused. Neid meelitati küll Iisraeli, aga suurem osa läksid USA-sse. Minule määrati toetus Tolstoi fondist kui näitasin fotosid meie pikettidest Eesti lipu ja plakatiga ”Ütleme lahti NSVLiidu kodakondsusest”. Tolstoi fond toetas dissidente, kes suundusid USA-sse. Sain seal asutuses järjekorda oodates tuttavaks ühe lätlasega. Lahkudes andis ta mulle Vatikani Läti osakonna telefoninumbri, mis hiljem osutus ”päästerõngaks”.

Kahe nädala pärast pandi meid rongi ja viidi Rooma, majutati hotelli ja lubati paari nädala pärast edasi USA-sse toimetada. Roomas kohtasime oma saatusekaaslasi Eestist, kamp noori mehehakatisi ja üks paljulapseline perekond. Nad olid andnud sisse sooviavaldused Rootsi saatkonda Roomas ja ootasid positiivset vastust. Peavarju olid nad leidnud Caritas fondi kaudu Palestrina suures katoliku kiriku kõrvalhoones, umbes 30 km kaugusel Roomast. Kõik olid seda meelt, et USA ei ole meie jaoks variant. On vaja minna Rootsi ja kui Eesti vabaneb, siis kodumaale tagasi, oli kõikide kindel plaan. Loobusin siis ka ise intervjuu ajal USA-reisist, sellega koos jäid ära ka Tolstoifondi rahad ja kästi kähku hotellituba vabastada. Läksime siis samuti Palestrinas padre jutule, kes lubaski lahkelt toa kui seal remondi ära teeme. Andsime ka Rootsi saatkonnas oma sooviavaldused sisse, kus lahkelt soovitati mõne aja pärast vastuse järele tulla. Hiljem selgus, et nad ei kavatsenudki meid vastu võtta. Reeglite järgi peab põgenikele varjupaika võimaldama esimene maa, Rootsi oli meie puhul juba kolmas.

Nii algas meie iganädalane ”palverännak” Rootsi saatkonda, kust lõpuks saime negatiivse vastuse, aga lahke naeratusega soovitati sisse anda uus taotlus. See avas meile esimest korda lääneliku süsteemi kahepalgelisuse.

Poisid olid Palestrinas tööd leidnud ühes remondifirmas ja meil oli veel kohvris tublisti Eestist toodud toidukraami alles. Pakkusime leivad ühte kappi panna, kuid sellest loobuti. Aga elu mängib vingerpussi, nemad kaotasid töö ja mina sain kelneritööd kohalikus restoranis. Loovutasin neile siis poole oma palgast toidu ja mähkmete jaoks ja jagasin mõnikord ka restoranist kaasa pandud toidukraami. Töö õhtul algas kogu personali jaoks ühise söömaajaga ja iga kord tuli tellida endale menüüst toit järgmiseks õhtuks. Minu tööks oli koristada ja katta laudu, kanda ette ja täita keldris veinipudeleid. Administraatoriks oli omaniku poeg Mario, kes ka mind juhendas. Ükskord oli huvitav juhus kui ühe laua taga hakkasid kired väga pulbitsema. Küsisin Mario käest, et kuidas käituda kui asi kakluseks läheb. Mario rahustas mind, et nad räägivad ainult jalgpallist. Kui nädalalõppudel oli rahvast palju ja avati suurem saal, astus restorani omanik Pietro lavale, tõmbas lõõtsa ja laulis. Ükskord korraldas restorani omanik kogu personalile koos perekondadega peo, kuhu ka minu perekond kutsutud.

Tolleks õhtuks oli meil tellitud telefonikõne Eestisse ja meie peoletulek viibis. Üllatusime kui restorani omanik saatis oma poja autoga meile järele ja peol saime sama palju tähelepanu ja austust nagu kõik külalised. Ei olnud märgata ametialast hierarhiat, omanik tantsis nõudepesijaga ja kõik paistsid sama tähtsad oleavat, eriti lapsed. See näitas vaba rahva orjameelsuse puudumist, erinevalt Viru hierarhia süsteemist, kus direktor istus püramiidi tipus kuningana troonil. Mul endal oli ametialane konflikt kui lauda pandi ”suured ninad” ja kästi erilist tähelepanu osutada. Vastasin, et teenindan kõiki ühtemoodi, aga seda ei suudetud seedida.

Kui oli selge, et ametlikult meid Rootsi ei lubata, võtsime ühendust meie liikumise liidritega Rootsis ja selgitasime olukorda. Need kogusid väliseestlastelt raha, üürisid mikrobussi ja tulid omadele järele. Peale mahtus ka minu abikaasa koos pojaga, maha jäin mina ja minu hooleks usaldati seitse mehehakatist. Meile jäeti ka raha rongipileti jaoks, et üritada omal käel Rootsi tulla. Kahju oli restoranist ja Pietro isaliku hoolitsuse alt ära minna. Lahkudes andis ta mulle teele veel suurema summa raha. Mõtlen tihti, et oma inimlikus natuuris tahaksime ikka heateo tagasi teha, aga tegelikus elus saab seda ainult edasi anda.

Algasid meie tulemusteta katsed Itaaliast välja pääseda, kaks korda Shveitsi ja üks kord Prantsusmaa kaudu. Kõik katsed lõppesid fiaskoga, meid võeti piiri peal rongist maha, pildistati, võeti sõrmejäljed ja saadeti Rooma tagasi. Selleks ajaks olid juba kõik rahad otsas ega olnud ka kusagil magada. Hirmutav oli vaadata neid põgenikke, kes magasid prügikastide ümber ja kõnniteel. Rongijaamas Terminis mingit istumise võimalust ei olnud. Istuma pääsesid ainult need, kellel oli ostetud rongipilet. Öösiti käisid kontrollid ja peksid minema kõik piletita tukkujad. Ükskord läksime Colosseumi juurde muruplatsile tukkuma, kust politsei meid kähku ära ajas. Üritasin seletada, et oleme juba nädal aega magamata ja vajame kusagil und. Nad ütlesid, et inimõiguste hulka kuulub magamine kõnniteel. Toiduga ei olnud nii suur probleem, Termini juures jagati öösiti toitu ja oli vaja teada, kus mingi luuk avatakse ja toitu jagama hakatakse. Caritasel oli ka oma söökla, mida mõnikord saime külastada. Üheks nuhtluseks Termini juures olid alaealiste taskuvaraste kambad, kes sulle ümber lendasid, mingi plakati nina alla torkasid ja samas taskuid tühjendada üritasid.

Meie ”kolgatatee” Roomas oli kestnud umbes nädala kui mulle meenus lätlane Viinist, kes oli andnud mulle telefoninumbri sõnadega, et kui oled kõige suuremas hädas, siis kasuta seda. Läksimegi kogu kambaga Vatikani lätlaste juurde, kes viisid meid edasi Leedu osakonda. Leedukatel oli Roomas Villa Lithuania, hotell koos katoliku kolledziga ja Villa Lithuania Tivolis. Rektor Bartcus eraldas hotellis meile kaks tuba, võttis täielikule ülalpidamisele ja vastutasuks võisime restorani köögis nõusid pesta. Hotelli külalisteks olid peamiselt Vatikani külastavad Saksa katoliiklased. Sõime alati saalis koos külalistega, laual oli vein ja meid teenindasid ettekandjad. Kolledzist hakkas keegi noor munk meile ka itaalia keelt õpetama. Hotellis teenis üks vanem soomlannast õde, kes tõi meile riideid, hügieenivahendeid ja oli väga hoolitsev. Kuna itaalia keel ei olnud veel kuigi sujuv, siis soome keeles oli lihtsam asju ajada. Tema vahendas ka minu visiiti Vatikani, kus mul tuli paavst Johannes Paulus Teisele eesti keelt õpetada. Aga lühike on see inimese mälu.

Mõned poisid arvasid, et liiga tülikas on kolm korda päevas nõusid pesta, huvitavam on linna peal seigelda. Jagasin siis grupi kaheks, et ülepäeva nõusid pesta, aga ka seda oli liiga palju. Mõned poisid hakkasid veini varastama ja öösiti pummeldama. Hommikul kui vaja tööle minna, magati alles raskelt, pea okseloigus. Rektor Bartcus jättis mulle pea üliinimese mulje. Selle asemel, et lihtsalt välja visata oma vastutustundetud kontvõõrad, korraldas ta meile suurepärase vastuvõtu Tivoli Villa Lithuanias, et kasutud külalised sinna meelitada. Tivoli on linnake Rooma lähistel ja sealne Villa Lithuania kujutas endast väikest lossi jõe ääres koos palmiaia, basseini ja väikese majapidamisega. Rektor Bartcus korraldas meile piduliku lõuna, meid teenindasid kolm nunna ja peale sööki käisime majapidamisega, sea ja hobusega tutvumas. Ta pakkus meile võimaluse soovi korral sinna jääda, meie jaoks pumbati vesi basseini, kõrvalhoonesse pandi üles pinksilaud ja kolm nunna pidid meid teenindama jääma. Sellisele pakkumisele ei suutnud poisid vastu seista. Meid toideti kolm korda päevas, toidukordade vaheajal olid suupisted laual ja majas oli eraldatud meile kaks tuba. Tingimused olid luksuslikud, aga noorem põlvkond oskas jälle ”ämbrisse astuda”. Majapidamist käis hooldamas Gelindo, vanem mees Tivolist.

Igal hommikul peale sööki läksin välja, et koos temaga toimetada. Sai jõe kaldal võsa rookida ja isegi heina teha. Poisid oma käsi määrima tööga ei hakanud. Selle asemel võtsid nad Gelindo ”sääreka” ja tõmbasid linna peale. Tagasi jõudes Gelindo manitses neid, et nad seda enam ei teeks, kuna õnnetuse korral peaks vastutama tema. Aga teadagi sellest ei hoolitud ja järgmine kord kui see juhtus, oli Gelindo juba endast väljas. Arusaamatu, miks on vaja ratas lukku panna kui on seletatud, miks selle kasutamine on keelatud. Juhul kui tulevad järgmised abivajajad Eestist, siis lubas ta hea seista, et neid selle katuse alla enam ei võeta.

Juhtusin kord aias vestlema noore nunna, sümpaatse naise Geraldaga. Avaldasin arvamust, et noor naine peaks looma perekonna ja elu edasi viima. Tema arvas, et perekonnas annab naine oma armastuse ja hoolitsuse ainult oma perekonnale, aga nunnana saab ta selle anda neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Nii möödus pool aastat, abikaasa sai Rootsis elamisloa, mis automaatselt laienes ka minule. Geralda viis mu lennujaama ja hüvasti Itaalia. Elamisloa saamisega oli omaette kino, sest Rootsi ametnikud olid valmis illegaale tagasi saatma. Minu abikaasal õnnestus varjuda väliseestlaste perekonda, aga paljulapseline perekond nabiti kinni, topiti lennukisse ja viidi tagasi Itaaliasse. Piiripunktis keelduti aga neid vastu võtmast, sest dokumentideks olid ainult venekeelsed Iisraeli viisad ja pereisa seletas piirivalvuritele, et on arusaamatu, miks ta perekond Itaaliasse toodi. See ametnike prohmakas avas rohelise tee kõigile.

Tagasivaatena ühe teise poistegrupi saatusele Roomas. Nad teenisid raha punase tule taga autode esiklaase pestes, elasid mahajäetud majas ja Itaaliast Hollandisse sõitsid rongis kahe lae vahel. Keegi tuli ka jalgsi üle Alpide.

Mäletan kui kunagi marssisime lipu ja plakatitega Tallinna tänavatel ja skandeerisime:”Vaba Eesti eest!”, siis nüüd tundub, et sai vale asja eest nahk turule viidud. Kas see on vabadus kui poliitilised otsused dikteeritakse väljastpoolt, võõrväed on Eestis ja põlisrahvas deporteeritud, seekord küll vabatahtlikult, olude sunnil. Vääritute, korrumpeerunud ja orjameelsete poliitikute tegvuse tgajärjeks on müüt ka tänapäeva Eesti vabadus. Ajalugu on Eestile andnud kaks võimalust olla iseseisev, aga mõlemal korral on oma rahva esindajad selle nurjanud. Milline suurepärane võimalus vabal Eestil oleks vahendajaroll Ida ja Lääne vahel. Kolmandat võimalust ei pruugi enam tulla, sest pikemas perspektiivis teevad ”euroopalikud väärtused” lõpu Eesti rahvale.

Eero Nõmm 16.03.18.
Hispaania Costa Blanca La Mata

Märkmed: