Eero Nõmm - Olla või mitte olla
Olla inimesena mina ise, või olla süsteemi poolt ajupestud inimesesarnane olend, biorobot, see on küsimus tänapäeval. Näide sellest, et inimesed võtavad ilma igasuguse kriitilise meeleta kõik vastu, on katkiste teksade kandmine, et ”moodne” olla. Uhke auklike teksade kandja ei mõista, et teda mõnitatakse. Eliit põlgab oma toitjaid. Signaaliks inimestele on see, et orjad ei vääri midagi paremat kui katkised riided. Inimestel on oma peaga mõtlemise ja asjadesse süüvimisega raskusi, sellepärast minnakse kaasa hullumeelsustega, mis aastaid tagasi oleks olnud mõeldamatu.
Kui ülevalt poolt on ”roheline tuli”, siis surutakse maha terve mõistus ja minnakse kaasa igasuguste perverssustega. Loomuvastaselt allakäinud ühiskonda ootab paratamatu hukk, seda on ajalugu näidanud. Kunagi hävitasid vandaalid selle tagajärjel Rooma Impeeriumi ja nüüd paistab sama saatus tabavat Euroopa Liitu. Rootsist on kujunemas juba kloaak. Eesti üritab samuti allakäigutrepist üles trügides sammu pidada. Kurioosne näide Eestis on see, et sünnitusmaja pandi kinni, aga homopropagandale eraldatakse suuri summasid. Nii et Eesti saatus oleneb sellest, kas suudetakse vähehaaval uuesti moraalsed ja eetilised piirid paika panna või lastakse globalistidel see üritus nurjata.
Selge on see, et globalistid töötavad inimkonna vaenlase poolel koos oma ”kasulike idiootide” tolerastide ja liberastidega. Nüüd on opositsiooni provokaatorid Eestis sattunud rahva viha alla, mida väljendatakse netiavarustel valimatute sõnadega. Meedia on väga kriitiline vihaste kommenteerijate suhtes, süüvimata põhjustesse, mis need kommentaarid esile on kutsunud. Provokaatoritest poliitikute areng pole liivakastist kaugemale jõudnud – lelud on käest võetud ja nüüd jonnitakse, et neid tagasi saada. Piire vajavad nii lapsed kui täiskasvanud. Viimased teavad, et ilma piirideta elu läheb roiskuma. Lapsed aga üritavad oma piire pidevalt laiendada. See nähtus peegeldabki lapspoliitikute meeletut liberalismiihaldust.
Lapsed vajavad ka vanema tuge, sellepärast otsivad lapspoliitikud endile isandaid väljastpoolt, mõistmata, et ollakse nendele ainult kergeks saagiks. Viimasel Eesti reisil kohtasin laevas vana tuttavat, kes kurtis, et suur soov oleks Eestisse tagasi kolida, aga rahvas olevat seal nii muutunud, et see maa ei mõju enam kodumaana ja lootus on ainult selles, et surm kunagi vabastab sellest hullumeelsest maailmast. Kas lubatakse lapspoliitikutel edasi riiki mängida või ei segata täiskasvanuid riigi ülesehitamist Eestina, sellest sõltub, kas olla või mitte olla.
20.11.19.
Eero Nõmm
