Kalle Kurg
Eero Paloheimo muretseb, kas inimesed oma soovis elu edendada suudavad tehnoloogiat moderniseerida nii, et ei kahjusta keskkonda ja iseennast. TEDxTartu
Soome professor Eero Paloheimo püüab leida inimkonna päästmise võimalusi. On alanud kliima muutumine globaalses ulatuses ja kangastub üleilmne katastroof. Valik on: kas leitakse ühisosa või inimkonda ootab hukk. Kas pääseme hukust? Keskkond vajab esmaabi! Paloheimot intervjueeris Sirbi jaoks Kalle Kurg.
http://arvamus.postimees.ee/v2...Oled väitnud, et globaalne keskkonnakatastroof on käivitunud ja selle tõsiasja ignoreerimine viib olukorrani, mil inimkäitumise põhjustatud probleeme ei annagi enam leevendada. Kui palju aega meil veel järel on?
Arvamus
Liina Kersna: uus normaalsus - ikka ja alati ninapidi nutiseadmes?
PÄEVAINTERVJUU Sass Henno: tolereerime naistevastast vägivalda kui kommunikatsioonivahendit
Toomas Randlo: teeme naistepeksjate nimed avalikuks
Eero Paloheimo: Arvamus sõltub vaatenurgast. Kakssada aastat. Viiskümmend aastat. Kakskümmend viis aastat.
Pead hädavajalikuks, et kogu maakera mõjutavate keskkonnaprobleemide leevendamise eesmärgil loodaks ÜRO egiidile allutatud keskkonnaarmee. Hiljuti soomerootsi ajalehes Hufvudstadsbladet ilmunud sinuga tehtud intervjuus on öeldud, et «relvastamata armeed võitlevad keskkonnahävingu vastu». Mida see tähendab?
See tähendab, et eri maade militaarstruktuurid toimivad ÜRO egiidi all jaomavahelises koostöös looduskaitselistel eesmärkidel ning keskkonnaprobleemide kõrvaldamiseks kõikjal maailmas, kus ainult tarvis ja viivad selleks ellu ennenägematult suuri projekte. Keskkonnakahjustused on suurelt jaolt inimese enda põhjustatud ja keskkonnaarmee ülesanne on likvideerida inimkäitumise tagajärgi ning luua uusi võimalusi, et elu maakeral saaks jätkuda.
Skeptikud leiavad, et kogu inimajaloo jooksul on ikka ja jälle pakutud maailmaparandamise eesmärgil häid ideid, kuid maailm ei parane, pigem lisandub üha rohkem probleeme, sest neid tekitatakse mõistusevastaselt aina juurde. Skeptik küsib, milleks siis see maailmaparandamine. Või üritatakse inimest parandada …? Või ehk loodust ümber kujundada – teha mingeid seda laadi meeletusi, nagu neid tehti Stalini ja Hruštšovi aegses Nõukogude Liidus.
Maailmaparandamine pole käesoleval juhul kuigi kohane termin ega kujund. Inimkond ei ole maailm. Bioloogia on bioloogia ja inimene on keskeltläbi just selline, nagu ta on. Inimese parandamine on võimatu. Aga me võime muuta ühiskonna eesmärke. Tuleb õppida inimese ahnust, egoismi, argust ja pealiskaudsust ära kasutama. Ütleksin, et inimkond peab olema nagu judokas, kes kasutab vastase jõudu tema enda vastu. Ahnus tuleb suunata heade asjade plahvatusliku kasvu heaks, egoismi tuleb laiendada nii, et see teeniks paljude sarnaseid positiivseid huve, argus peab aitama vähendada ilmselgeid riske ja pealiskaudsust tuleb hakata pilkama.
Oled 1987. aastal asutatud Soome Elukaitseliidu auliige. Olete internetis üles pannud üheksas keeles veebilehe Save the Planet. Unite the Armies1 ja loonud võimaluse anda seal allkirju seoses kirjaga, mille saatsid koos professor U. B. Lindströmiga 2014. aasta lõpul ÜRO sekretariaadile. Mis on allkirjakogumise mõte? Et toetataks keskkonnaarmee loomise ideed?
Allkirjakogumise eesmärk on esile tõsta mõte, et riikide ühistöö korras saaks maailma eri paigus teostada hiigeltöid, mis tagavad meile ja meie järglastele ellujäämise ja elu talutavas keskkonnas. Ja muidugi see, et tegelikku olukorda paremini teadvustataks ning aru saadaks, et olukorra muutmiseks tuleb endale võtta vastutus. Maade arv, kust on allkirju laekunud, on praeguseks viiskümmend ja allkirju lisandub pidevalt.
Allakirjutamiseks peab inimesel olema isikliku vastutustunde närv. Allakirjutamine sõltub vaadetest, meedialt saadud informatsioonist, eetilistest tõekspidamistest, vaimsusest ja moraalist. Olen paraku kuulnud arvamusi, et «meie riigis pole otsest häda, kuigi on probleeme», «miks peaksime sekkuma võõrastesse probleemidesse?», «igaüks lahendagu oma probleemid ise». Selliseid arvamusi on palju.
Selleks et pöördumisele toetusallkiri anda, vajatakse palju vähem argumente kui selleks, et allkiri andmata jätta.
Elukaitse aktivistide arusaama kohaselt peaksid kõik riigid loovutama 5% oma kaitsekulutustest selleks, et kusagil teises riigis looduskaitselisi töid teha. Kas riigid ja nende ametkonnad ikka on selleks valmis? 1991. aastal kerkis küsimus militaarüksuste kasutamisest keskkonnaalastel töödel üles ÜRO Peaassambleel, aga 1992. aastal, kui seda küsimust pidi peaassamblee soovituse kohaselt arutatama ÜRO Rio de Janeiro keskkonna- ja arengukonverentsil, jäeti see ometi kõrvale, kuigi seda kohtumist nimetati kõrgelennuliselt isegi Earth summit’iks ehk Maa tippkohtumiseks … Miks peaks keskkonnaarmee loomise idee poolehoidu leidma ja ellu viidama?
Kogu planeet on ohus. Pikemas perspektiivis – ja siin ei pea ma silmas aastasadu, vaid aastakümneid! – ei jää ükski maa ränkade muutuste ja mõjutuste alt välja. Inimkonnal on valed väärtused ja liiga lühinägelik ning perspektiivitundetu ettekujutus sellest, mis ees seisab. Me ei peaks mõtlema mitte ainult oma lastelaste, vaid ka oma lastelaste lastelaste peale. Uuriv mõte peaks ulatuma 200 aasta taha. Meil peavad olema mõjutusvahendidlähtuvalt sellest, milline on ja peaks olema maailm siis. Kui meie käitumises ei tule radikaalset muutust, tuleb meie lastelaste lastelastel elada kohutavas maailmas.
Milliseid konkreetseid ülesandeid peaks rahvusvaheline keskkonnaarmee täitma?
Kõrbestunud alade laiaulatuslik metsastamine, salaküttimise ja muude väärtegude ärahoidmine looduskaitsealadel, plastjäätmete kogumine ookeanidest ja randadelt, kõikjal maailmas vee kättesaadavuse tagamine – need ülesanded on loomu poolest globaalse tähtsusega. Mõistagi ei pruugi sellega nimekirja suletuks lugeda. Meie unite-the-armies.org veebilehel on külastajail võimalus pakkuda uusi ideid. Ainult siinkohal pole ehk üleliigne öelda ka seda, et kohalikuks kategoriseeritavad keskkonnaprobleemid tuleks lahendada kohalike jõududega. Ka ei ole keskkonnaarmee ülesanne lahendada kohalikke sotsiaalseid probleeme.
Aga tehnoloogia? Näiteks küsis üks mu kõrge positsiooniga vestluskaaslane Sahara metsastamise ideest kuuldes minult, kas luuletajad on välja mõtelnud unenäolise fantaasiafilmi. Tema, nagu ta teatas, ulmele küll raha ei annaks. Ta ütles: pole tehnoloogiatki, millele selle väljamõeldise stsenaariumis toetuda. Tema meelest tuleks tegelda reaalsete päevaprobleemidega.
Sahara metsastamine annab inimkonnale ja elule lootuse, et ilmastikumuutus pöördub paremasse suunda. Ülesande täitmiseks läheb vaja palju magedat, soolatut vett. See tehakse mereveest, kasutades pöördosmoosi2 ja võib-olla uuema aja leiutist grafeenmembraantehnoloogiat.3 Selle kohta on teadlased Leonard Ornstein, Igor Aleinov ja David Rind teinud märkimisväärse uurimuse, mille tulemused on kättesaadavad ka internetis juba aastast 2009.4Kõige lühemalt on Sahara metsastamise näitajad järgnevad. Sahara pindala: 9,8 mln km². Niisutamiseks kuluv energia: 4 kWh/m³. Niisutusvajadus: 500 mm aastas. Elektri maksumus: 0,06 eurot/kWh. Neelduvus eukalüptide kaudu: 5–10 t/ha /a. Varu: 7,2 mld t/a. Inimkonna õhusaasted: 24 mld t/a. Maksumus: 240 mld eurot aastas.
Hüva, tehnoloogia on olemas. Aga! hüüab kuskil asjamees, kellest sõltub raha määramine, meil on pakilisemaidki probleeme kui Sahara – kas või pagulased! On ebaeetiline tegelda kauge tulevikuga, kui inimesed just praegu hukkuvad! Ja, ütleb ta, meil on ka ajaloolisi võlgu. Võtame kas või kõrbestumise. Mõjub sümboolselt, et Sahara tolmutormid võivad põhjustada hingamisteede haigusi koguni mõnel teisel mandril. Aga see on ju osalt läänlaste süü! Ajalooliselt on kõrbestumine ositi seotud ju lääne kolonisatsiooniga. Ja see, et läänemaades on uuemal ajal püütud süütunnet leevenda rahalise abiga, on näiteks Aafrika riikides kaasa toonud hoopis uusi probleeme, soodustanud rännet. Ikka jõuame välja pagulasküsimuse juurde, ja see on globaalne, sest kaasneb uusi pingekoldeid paljude riikide sees ja ka uusi pingeid riikide vahel, ütleb ta. Ja hüüab: me peame pagulastega tegelema!
Pagulasküsimus ei ole põhjus, vaid tagajärg. Kui taustadest rääkida, siis torkavad silma rahvastikunäitajad, eriti väga suur rahvaarv. Sellest tuleneb keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme. Need kaks probleemikimpu aga tavaliselt tugevdavad teineteist. Kui üksteist tugevdavad kaks või enam tegurit, siis tekib labiilne seisund. Praegu võib juba rääkida labiilsest seisundist globaalses mastaabis, seda ei ole ainult suuremat märgatud. Sellise seisundi eiramine on tohutu viga, mille üheks sotsiaalseks tagajärjeks on pagulaste tekkimine. Paraku ei oska me ravida tõbe: põhjuste kõrvaldamise asemel ravime tagajärgi. Nohu ei parane taskurätiku kasutamisega. Pagulaste vastuvõtmine teise riiki on ninanuuskamine, aga haigus nuuskamisega ei möödu.
Tundub, et keskkonnaarmee loomine on keerukas. Hea tahe ei too kohe kaasa ühisosa, mis suunaks eri jõud, olgu riigid või organisatsioonid, ühe eesmärgi täitmisele. Paistab, et riigid taganevad oma vahetute huvide ja päevaprobleemide juurest alles siis, kui saabumas on äärmiselt ulatuslik ja otsene, silmaga nähtav katastroof. Kas või meri: kuni meres leidub veel kala, ehkki liiga vähe kala, ei loobuta naljalt oma hoolimatutest kalastusplaanidest. Ja inimesed üldse. Kas sa ei karda, et veebilehel unite-the-armies.org olev pöördumine ei toimi? Kui inimesed sellest lihtsalt ei hooli? Mida ütleksid lastele, kelle vanematele on kõik peale nende omaenda mugava isikliku eluprogrammi ükstakama?
Ütleksin meelsamini nende vanavanematele, et tuleks kujutleda lapselapse elu aastal 2100. Kõik märgid viitavad sellele, et kui kohe midagi ette ei võeta, on tolleks aastaks katastroof juba toimunud. Ja siis … Mõtle, mis ränkade mõtete ning sõnadega meie sugupõlv ikka ja jälle tuleb tagasi natside juurde. Aga tollel sugupõlvel, kes on üles kasvanud aastaks 2100, on palju suurem põhjus meie kohta raskelt ütelda – küll mitte sellepärast, et me midagi teeme, vaid sellepärast, et me midagi ei tee. Me oleme need, kes kogu aeg küsivad „miks keegi midagi ei tee?“ või pöörame pilgu mujale ega annagi endale probleemide tõsidusest aru. Mõtle, kuidas on kõiki sakslasi natsiajast peale kirutud, et nad midagi ei teinud.
Kogemus, mille loob Unite the Armies oma tegevusega, on minu meelest igal juhul oluline kas või juba selle pärast, et üleilmse mobilisatsiooni idee äratab tuimusest ja hoolimatusest ning pole lihtsalt tundlemine. Aga tulemused? Skeptik minus arvab, et kui allkirju tuleb piisavalt, äratab see inimeste tähelepanu, aga tulemusena sünnib taas kord arutelu, täidesaatev tegevus seevastu jääb poolikuks, ebapiisavaks, ja see, mis luuakse, on päästmise illusioon. Pessimist minus väidab, et kui pöördumine ÜRO poole osutub asjatuks, tekib kahemõtteline olukord. Ühelt poolt jääb pöördumisega tekkinud ebaõnnestumise kuvand põhjaks, millele saab tulevikus rajada uue esmaabiprojekti. Teisalt aga süvendab ebaõnnestumine inimeste hirmu tuleviku ees.
Sul võib õigus olla. Olen kohanud küünikuid, kes ütlevad, et juba nüüd on liiga hilja üldse midagi ette võtta. Denialistid jälle salgavad kõik maha, kuigi teavad, milline on tegelik olukord. Aga mina ei kiida lootusetust heaks. Ma küll pelgan, et see võib ikkagi võimust võtta – sotsiaalne ja keskkondlik katastroof toetavad teineteist ja kui tulevane olukord muutub hullemaks, kui on praegune olukord, siis kaasneb lisaks moraalne katastroof. Kui tekib selline protsess, hakkavad inimesed pidama omavahelist olelusvõitlust. Sellest oli minu meelest märke Kreeka kriisi ajal ja on ka nüüd pagulaskriisi ajal.
Veel üks ohufantaasia. Juba üksi ettevalmistused gigantseteks töödeks võtavad aastaid. Tohutu projekt nõuab ka uute tehnoloogiate tekkimise korral usutavasti veelgi rohkem aega, usutavasti aastakümneid. Kui enesehukutamise masinavärk samal ajal ei peatu, kas ei tähenda see, et keskkonnaarmee on tulnud selleks, et jääda? Või tähendab see olukorda, kus üks pool päästab ja rajab, teine pool tarbib ja hävitab? Siit viib mõte vägisi sõjaohule.
Rahvusvaheline poliitiline kontroll keskkonnaarmee üle on vältimatu. Muidu võib juhtuda nii, et kindralid võtavad võimu ja saavad maailmavalitsejaks. Seda ohtu tuleb algusest peale silmas pidada ja teha vastavad ettevalmistused.
Räägime nüüd oma kodukandist ka. Yale’i ja Colombia ülikooli teadlaste ülevaatest «Environmental Performance Index 2016» ilmneb, et kui küsimuse all on see, kuidas riigid kaitsevad oma ökosüsteeme ja inimeste tervist, siis on Põhjamaad maailmas esirinnas. Soome on seejuures näitajate poolest esimene, Eesti kaheksas. Sa ütlesid küll, et kohalikud probleemid lahendagu kohalikud ise, aga inimesi huvitab ju mõistagi ikka eeskätt see, kuidas saavad nad oma koduõue korda. Seda võib nimetada kitsarinnalisuseks, eelarvamuseks või kuidas tahes, aga see on ka igiinimlik. Näed, minagi kaldun suurt ideed millekski muuks kallutama, aga ei häbene siiski küsida: kas ei oleks loogiline ja ootuspärane, et Põhjamaad võtaksid endale eriülesandeid oma aladel ja teeksid vastavat koostööd veel enne globaalse keskkonnaarmee loomist?
See ei lähe, sest probleemid, millest jutt käib, on üleilmsed. Olukord on niisugune, nagu seda mõisteti Pariisi kliimakonverentsil 2015. aasta lõpul. Ehk siis dramaatiline. Peab suutma luua ühisrinde, et saaks pidada kaitsesõda tulevikust tulvavate ohtude vastu. Seda võiks võrrelda olukorraga, kui Maad tuleks kaitsta mingi maavälise jubetise eest.
Veel üks kiuslik oletus. Oled nimetanud, et keskkonnaarmee võiks tuge leida rahuliikumistelt, kui need ei kujuta endast varjatud poliitikamehhanisme mingitele riikidele eeliste loomiseks. Kas nad aga võtavad elukaitseliikumist üldse jutule?
Äsja, oktoobri esimestel päevadel oli Berliinis organisatsiooni Rahvusvaheline Alaline Rahubüroo (Bureau international de la paix, BIP; International Peace Bureau, IPB) maailmakongress. Mul oli seal 1. oktoobril ettekanne. Ilukõnet ma ei pidanud. Võtsin aluseks 1991. aasta ÜRO Peaassamblee soodsa hoiaku armeede rahuotstarbelise kasutamise suhtes ja tutvustasin näitlikult, kuidas meie veebilehele unite-the-armies.org pidevalt allkirju lisandub. Kongressi motoks oli «Disarm! For a Climate of Peace», mis on ju paljuütlev.
Hüva, aga ma ei saa ütlemata olla, et rahu poole püüdlemine ei olegi nii lihtne. Kui kõikides riikides kaitsekulutused väheneksid, oleks see rahule soodus, sest sõjaline potentsiaal väheneks. Unite the Armies eeldab, et kõik riigid vähendavad sõjalisi kulutusi ühepalju. Aga kas see tagab eri riikidele jõusuhete säilimise samasugusena, nagu need on praegu ega põhjusta muutusi, mille tõttu osa riike saab eeliseid? Arutame asja. Riigil A ei ole tuumarelva, riigil B on see olemas. Kui kumbki riik vähendab sõjakulutusi 5%, kas siis on võimalused rahumeelseteks lahendusteks suuremad? Need lahendused ei sõltu otseselt relvapotentsiaali vähenemisest. Ja kui riik A on sõjaliselt nõrk, võib ta sõjalisi kulutusi vähendades oma kaitsepotentsiaali täiesti kaotada. Lisaks on suur tõenäosus, et mingitel riikidel on uusi salajasi sõjapidamistehnoloogiaid, võib-olla et uudne relvastuski valmis. Ei ole usutav, et selliseid eeliseid oleks vaestel riikidel. See tähendaks, et 5% kaitsekulutuste vähendamine suurendaks riikide erinevust sõjalise potentsiaali osas veelgi. Mida teha?
Hea küsimus. Olen isegi sellele mõtelnud. See probleem tuleks lahendada neil nõupidamistel, mis eelneksid konkreetsetele meetmetele.
Saan aru nii, et toetus rahvusvahelise keskkonnaarmee loomisele peaks olema tõesti muljetavaldav, muidu maailmatasemel otsuseid tegevad organisatsioonid, näiteks ÜRO, sellega ei arvesta. Olete oma elukaitseaktivistidega isegi arvanud, et unite-the-armies.org veebilehele peaks kogu maailmast kogunema vähemalt miljon allkirja, et seda arvu saaks kasutada argumendina. Kui palju allkirju peaks olema Eestist?
Oleme Soome Elukaitseliidus arutanud ja arvutanud. Et Eesti oleks oma rahvastikuarvuga teiste riikidega suhteliselt samal tasemel, peaks allkirju olema 170. Allkirju on, aga eestlastel on veel palju võimalusi näidata selles küsimuses oma hoiakut.
Allkirjade kogumine ei ole radikaalide, roheliste ega ka ainult soomlaste üritus, ehkki Soomest on praegu allkirju kõige rohkem. Olgu see meie üritus igas suhtes. Ehk leitakse ülemaailmne ühisosa, mida me kõik vajame ellujäämiseks ja mida ei ole seni inimkonna ajaloos kunagi leitud. Mina kirjutasin alla.
Mina ka!
1 unite-the-armies.org
2 Protsess põhimõtteliselt: soolane voolus surutakse rõhu all – merevee süsteemides tavaliselt 60–70 baari – läbi membraani, mis laseb läbi veemolekulid, kuid tõkestab lahustunud soolasid. Nii kaua kuni soolase vooluse hüdrauliline rõhk ületab osmootset rõhku, läheb vesi läbi membraani ja jätab soola maha. Pöördosmoosi tehnoloogiat kasutatakse tänapäeval laialdaselt joogivee tootmisel mereveest ja veepuhastuses.
3 Keemilise aurufaassadestuse (ingl chemical vapor deposition, CVD) meetod on laialdaselt kasutuses õhukeste tahkiskilede sadestamiseks kasvatusalustele. Tavaliselt transporditakse lähteaine(d) jätkuva voona alustele inertsete kandegaaside abil. Alusel või selle vahetus läheduses toimuvad lähteaine(te)ga või lähteaine(te) toimel keemilised reaktsioonid. Näiteks lagundatakse lähteaine kasvatusaluse juures kaheks komponendiks, millest üks sadeneb alusele ja teine, gaasiline komponent, viiakse süsteemist välja. Üks membraaniks kohane materjal, mis võib näidata erakordset veeläbilaskvust ja soolatõkestust, on nanopoorne grafeen. Vt
http://opik.fyysika.ee/index.p.... Vt ka:
https://et.wikipedia.org/wiki/...4 Ornstein, L., Aleinov, I. & Rind, D. Irrigated afforestation of the Sahara and Australian. Outback to end global warming. Climatic Change (2009) 97: 409. doi:10.1007/s10584-009-9626-y
http://link.springer.com/artic.... Internetis saadaval alates 19. VIII2009.
EERO PALOHEIMO (snd 1936)
Soome insener, teadlane, keskkonnaprobleemide uurija, õppejõud ja poliitik. Doktoriväitekirjad Müncheni ja Helsingi ülikoolist. Keskkonnaprobleemide ja säästva arengu võimaluste uurijana on Paloheimorännanud nii Euroopas kui ka Aafrikas ja Aasias. Alates 2007. aastast on ta konsulteerinudökolinnade rajamist (muuseas Hiinasse) vastavalt ideedele, mille ta esitas algselt oma raamatus «Syntymättömien sukupolvien Eurooppa» (1996, uuendatuna eesti keeles «Tuleviku Euroopa. Veel sündimata sugupõlvede tee», tlk Kalle Kurg).
Ökoasumi rajamise võimalusi jm on ta korduvalt tutvustanud ka Eestis.Paloheimo tegutses roheliste partei Vihreä Liitto esindajana Soome parlamendis aastail 1987–1995 ning on kuulunud mitmesse autoriteetsesse rahvusvahelisse komiteesse, mis tegelevad keskkonnaprobleemidega.
Ta on rohkem kui kümne maailma loomust ja käekäiku käsitleva raamatu autor. 2014. aastal pöördusid prof Paloheimo ja prof U. B. Lindström ÜRO peasekretäri ja sekretariaadi poole märgukirjaga, milles sisaldus idee, et ülemaailmse katastroofi ärahoidmisele saaks suunata riikide sõjalisi struktuure. Elukaitseline Soome organisatsioon Vihreä Elämänsuojeluliitto algatas
2015. aastal prof Eero Paloheimo ja dotsent Leena Vilkka isikus liikumise «Save the Planet. Unite-the-armies», millel on 2016. aastast oma veebileht, kus kogutakse ideele toetusallkirju kogu maailmast.
