Eestlaste monument Kensico kalmistul.
Kensico asub New Yorgist umbes 22 miili põhja pool, Valhalla asula piirides. Selles USA idakalda matusepaigas on enam kui1000 eestlase hauad. Oli seepärast loomulik, et kui maatükk eestlaste kalmistu jaoks 1950-ndate aastate keskel omandati, plaanitseti selle keskele rajada väärikas monument. Minu teada oli see algselt praost Rudolf Kiviranna (†) soovitus. Mäletan sooja suvepäeva aastal 1958, kui ma Kensicol oma perekonnale matusepaika valisin. Suur maa-ala oli peaaegu tühi, üksikud hauad seisid siin-seal. Mind saatis tookordne abiõpetaja Henn Hendrikson (†). Ta osutas ühele kesksele platsile ja ütles: „Siia rajame ilusa üldmonumendi!“
Möödus siiski mitukümmend aastat, enne kui ideed teostama hakati. Kunagi 1980-ndate aastate alguses kujundas kunstnik Richard Sööt mälestussamba kavandi, mille keskpunktiks oli leinava naise kuju. See sümboliseeris mitte niivõrd surma kaotust, vaid asjaolu, et kaugel kodumaast, võõrsile paisatult, puhkab siin killuke eesti rahvast. Sellest siis monumendi rahvapärane nimetus – „Leinav Linda“.
Suurelt osalt majanduslikel põhjustel jäi kaunis kavatsus teostamata. Aastatega kasvas kalmude arv Kensico nõlvakul. Monumendi jaoks määratud plats seisis aga tühjana. Nii mõnigi mööduja peatas auto ja vaatles omapäraste nimedega hauakivisid, kuid vastandina teistele etnilistele matusepaikadele ei selgitanud siin miski, kes puhkavad nendes kalmudes.
Ent 2003. a. astuti tänu siinsete eesti koguduste ühisele otsusele konkreetsed sammud monumendi rajamiseks. Loodi komitee, kuhu kuulusid praostid Uudo Tari ja Thomas Vaga, õpetaja Leevi Kiil, Victor Nigol, Olaf Sööt, Paul Samre, Eha Brownell, Aire ja William Salmre ning Airi Vaga. Eesti Abistamiskomitee eesotsas Virve Vaheriga hoolitses annetuste kogumise eest. Ajakirjanduse ja voldikute kaudu levitati rahvuskaaslaste hulgas abipalvet. Vastukaja oli äärmiselt positiivne – saadi kokku ligi $42.000.
Aga raha üksi ei ehita veel monumenti. Komitee liikmed nägid aastate vältel suurt vaeva, et koordineerida projekti koos Kensico kalmistuvalitsuse ja firmaga Fasolino Monuments. See oli ennastsalgav töö. Firma rajas monumendi aluse ning selle ees olevad kivipingid; need valmisid juba a. 2006. Kuju ise telliti Hiinast. Siin tekkis aga suuremaid raskusi, et reprodutseerida täpselt seda, mida Richard Söödi kavand ette nägi. Projekti tehnilised juhid – eeskätt Olaf Sööt, Paul Samre ja Victor Nigol – said seetõttu näha palju murepäevi ja tagasilööke, enne kui jõuti lõppsihile. Nüüd aga võime viimaks öelda – lõpp hea, kõik hea!
Käesoleva artikli mõte on eeskätt teatada heldekäelistele monumendi toetajatele ja kogu eesti rahvusgrupile, et suur ettevõtmine on 99% ulatuses lõpetatud. Jäävad veel üksikasjad nagu monumendile pühendussõnade sisseraiumine, monumendi sisseõnnistamine, lõplik kulude aruanne (kõik arved pole veel saadud) jne. Nendest teatame hiljem. Majanduslikul alal on oodata, et kogutud raha kõik kulud katab. Kui ei, siis julgeme loota, et nüüd, kus monument on tegelikkus, aitab siinne eestlaskond ka sellest probleemist üle.