Samal ajal kui käivad ettevalmistused septembrikuus ettenähtud rahvahääletuseks Euroopa Liiduga ühinemiseks vajalike muudatuste tegemiseks põhiseaduses, toimus vaikselt 1992. aastal vastuvõetud põhiseaduse esimene muutmine.

President Arnold Rüütel kuulutas 12. märtsil välja riigikogu poolt vastuvõetud seaduse põhiseaduse 156. paragrahvi muutmiseks, millega kohalike omavalitsuste volikogude volituste aega pikendati kolmelt aastalt neljale. Muutmisseadus lisas veel, et seadusega võib volikogu volituste perioodil lühendada omavalitsuste ühinemise või jagunemise puhul või volikogu tegutsemisvõimetuse tõttu. Pikem volituste kestvus hakkab kehtima 2005. a. sügisel valitavatele linna- ja vallavolikogudele. Põhiseaduses on juba sätestatud, et erandina pikenevad volikogude volitused erakorralise või sõjaseisukorra ajal, millal valimisi ei peeta (PS §131).

Põhiseaduse muutmise seaduse võttis Riigikogu vastu 25. veebruaril nn. kiirmenetluse korras. See on üks kolmest põhiseaduse muutmise menetlustest (§163), mis annab Riigikogule võimaluse põhiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmiseks samal istungjärgul sama Riigikogu koosseisu poolt (§166). Seaduse eelnõu käsitlemiseks kiireiseloomulisena on vajalik Riigikogu nelja-viiendikuline häälteenamus ja seaduse vastuvõtmiseks on vaja kahe-kolmandikuline häälteenamus. Muutmise poolt hääletas 91 Riigikogu liiget, kaks liiget ei hääletanud.

Et 1992.a. põhiseadus kestis muutumatult ligi 11 aastat ja äsjane muudatus puudutab võrdlemisi mitteolulist üksikasja, on tunnustuseks Põhiseadusliku Assamblee tööle põhiseaduse koostamisel. Meenutamist väärib, et kahe maailmasõja vahelisel perioodil taotleti 1920.a. põhiseaduse muutmist juba alates 1926. aastast. Sihiks oli Riigikogu liigvõimu vähendamine ja riigipea presidendi institutsiooni sissetoomine. Kahel rahvahääletusel, 1932. ja 1933. aastal lükati tagasi Riigikogu poolt esitatud muudatusettepanekud.

Lõpuks võeti 14.—16. oktoobril 1933 toimunud rahvahääletusel ülekaalukalt vastu vabadussõjalaste liikumise poolt esitatud eelnõu, mis kehtestus 24. jaanuaril 1934. Selles põhiseaduses riigipeale/riigivanemale antud võimu kasutas üleminekuajal ametisolev peaminster riigivanema ülesannetes Kosntantin Päts nn. 12. märtsi riigipöörde läbiviimiseks, mis mõned aastad hiljem viis uue põhiseaduse vastuvõtmisele 1937.a. Seda asendas 28. juunil 1992 rahvahääletusel vastuvõetud põhiseadus.

Märkmed: