Kalle Muuli erikorrespodent PM

Aasta kõige rõõmsam, kõige harukordsem ja võib-olla ka kõige pikaajalisema mõjuga sündmus sündis sõna otseses mõttes sünnitusmajades.

Pärast viieteistaastast vabalangust pöördus sündide arv tänavu lõpuks ometi selgelt tõusule. Või tegi allakäigutee lihtsalt põgusa jõnksu üles?

Novembri lõpuks oli Eestis igatahes sündinud 743 last rohkem kui mullu sama ajaga. See on suur arv, kui teada, et kümneid miljoneid kroone vanemahüvitiseks makstes lootis valitsus tõsta sündide arvu aastas 400 võrra.

Plaanid on seega topelt täis, iseasi, kas just tänu vanemahüvitisele, sest sündimuse suurenemise põhjusi ja vanemahüvitise mõju ei tea tegelikult veel keegi.

Kuigi detsembri statistika pole veel teada, võib ennustada, et tänavu sünnib kokku umbes 14 000 last. Viimati oli sündide arv nii suur tervelt kümmekond aastat tagasi, üsna uue iseseisvusaja algul. Loomulik iive vajus miinusse veelgi varem, aastal 1991, just siis, kui Eestist sai taas iseseisev riik.

Viimased sündimuse suurenemise aastad aga jäävad juba okupatsiooniaega, kui laulva revolutsiooni tundepuhang täitis maa lastega, ilma et keegi oleks hüvitisi ja toetusi nõudnud. Hoopis kartulikoori lubati süüa. Kuigi Eestis oli võõrvägi ja võimul kommunistlik partei, sündis lapsi siis ligi kaks korda enam kui praegu.

Ägedad vaidlused

Aasta tagasi, 1. jaanuaril 2004 jõustunud vanemahüvitise seadus on ilmselt üks Eestis kõige ägedamaid vaidlusi põhjustanud seadusi üldse.

Kuna vanemahüvitis on üldjuhul sama suur kui lapsevanema varasem palk, süüdistasid sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased valitsust varandusliku kihistumise süvendamises, imikule hinnasildi külgeriputamises.

Katrin Saks teatas Riigikogus sotsiaaldemokraatide nimel: «Meie arvates ei täida see eelnõu kaugemas perspektiivis talle seatud eesmärke, pigem vastupidi, ta tõstab sünnitusiga ja vähendab laste koguarvu.»

Vanemahüvitise seaduse vastu hääletas siiski kõigest viis Riigikogu liiget: sotsiaaldemokraadid Ivari Padar, Eiki Nestor, Kadi Pärnits ja Katrin Saks ning keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin.

Nüüd, aasta hiljem on ilmne, et vanemahüvitis ei ole «karjäärinaiste seadus, mis väärtustab lapse asemel palka». Vastupidi, vanemahüvitis isegi vähendab kihistumist, vähemasti mõneks ajaks.

Maksimaalses suuruses ehk kolme keskmise kuupalga ulatuses määratud vanemahüvitistele on seni kulunud vähem kui kümnendik vanemahüvitiste kogusummast.

Ehk teisisõnu: üheksa vanemahüvitise krooni kümnest läheb neile noortele emadele, kelle palk oli enne sünnituspuhkusele jäämist väiksem kui kolm keskmist palka ja keda seetõttu ei saa sissetuleku põhjal kuidagi rikkaks pidada.

Seevastu tervelt kolmandik vanemahüvitise taotlejaist saab miinimumhüvitist 2200 krooni kuus. See tähendab, et varem polnud neil üldse püsivat sissetulekut ja vanemahüvitis parandas oluliselt nende elujärge.

Lisaks saab veel iga neljas noor ema alampalgaga võrdset hüvitist 2480 krooni kuus, mis tähendab, et kokku üle poole vanemahüvitise saajaist on seni olnud kas sissetulekuta või saanud vähimat palka.

Utoopiline eesmärk

Peaminister Juhan Parts on oma ametiaja algul öelnud, et loeb enda ja valitsuse töö kordaläinuks, kui tema ametiaja lõpuks on Eestis loomulik iive taas plussis.

Et see enne järgmisi Riigikogu valimisi juhtuks, peaks sündimus järgmise kahe aasta jooksul suurenema kokku veel 4000 sünni võrra, sest igal aastal sureb Eestis ligikaudu 18 000 inimest.

Aga isegi kui see utoopilisena näiv eesmärk ei täitu, võib juba praegu öelda, et valitsuse rahvastikupoliitika on vilja kandnud.

Tänavu valitsuses heaks kiidetud rahvastikupoliitika alused seavad eesmärgiks tõsta sündimuskordaja ehk laste arv naise kohta praeguselt 1,44-lt kolme aasta jooksul 1,45-le. Lõppeva aasta sündimuse taustal on see siht pigem tagasihoidlik.

Aga eks kogu Euroopas ainulaadne vanemahüvitis jää koos muude suurenenud lapse- ja peretoetustega sündimust toetama tulevikuski.

Lisaks seisab koalitsioonileppes luba dus vabastada aastal 2006 tulumaksuvaba miinimumi ulatuses tulumaksust pered, kus on vähemalt kaks last.

Märkmed: