Eesti Päevalehe tellitud uuringu järgi aasta poliitikuks tunnistatud peaminister Juhan Partsi rõõmustab inimeste nõudlikkuse kasv, ühe näitena nimetas ta eelmise nädala streiki.
Millist oma tegu peate aasta saavutuseks?
Me ei saa alahinnata rahvahääletust, valimisi. Me ei saa alahinnata nende sündmuste taga olevat sõnumit. Debatt, mis algas rahvahääletusega, valimistega ja tipnes nüüd sügisel meie õpetajate ja kultuuritöötajate koolivaba päevaga. See on kodanike nõudlikkus. Nüüd aga tuleb meil kõigil astuda järgmine samm.
Mis see võiks olla?
Neid probleeme ei saa valitsus üksi lahendada. Neid saavad lahendada Eesti kodanikud. Ja seda tuleb mõelda väga otseselt.
Ega te ometi streiki ei loe oma selle aasta saavutuseks?
Ma mõtlen kodanike nõudlikkust. Res Publica on tõstnud kodanike nõudlikkuse väga kõrgele tasemele.
Te ei ole kindlasti selline rahvamees nagu Savisaar, Rüütel, Reiljan või Kallas. Miks rahvas teid armastab?
Ma pean selle aasta üheks suuremaks saavutuseks kohtumisi Eesti linnades. Kahjuks ma ei jõudnud kõikidesse linnadesse, teen seda järgmisel aastal. Paljude inimestega on saanud rääkida, suhelda, kuulata. Võib-olla sellepärast.
Teil on jäiga, mitte just avatud inimese maine. Miks teil ei klapi rahvaga suhtlemine? Või on see müüt?
Ma arvan, et kohtumised erinevate inimestega – olgu nad ülikoolide rektorid või Lihula vanainimesed – on poliitikule samasugune tugi või energia nagu näitlejale aplaus või lauljale publik.
Ei ole mõtet otsida Eesti uutes poliitikutes paralleele seni olnutega. Meil on väga palju erisusi, ja lubagem seda. Me peame harjuma muutustega. Teinekord on see (uute poliitikute esilekerkimine ja vanade lahkumine – toim) sama raske muutus, kui lavalt kaob väga armas näitleja või palliplatsilt armsaks saanud mängija.
Ma küsin siis teistmoodi: kas rahvaga suheldes tunnete ennast paremini, julgemini kui pool aastat tagasi?
Muidugi ma õpin ja arenen iga päev. Iga kohtumine on uus ja seda tuleb võtta täie tõsidusega.
Te ei usu, aga seda ei ole. Meil on ülevõimendatud PR-ühiskond. Kõik Eesti inimesed võiksid jääda iseendaks. Vähem rollikonflikte endas.
Avalikke esinemisi ei valmista te siis üldse ette?
Pole lihtsalt aega. Isegi kui raamatust lugeda, et selliseid asju peaks tegema… Väga kahju, loomulikult tahaks õppida, treenida, aga et võtta selleks aega – uskuge mind, seda lihtsalt ei ole.
Teie poolt on eelkõige nooremad, eriti kuni 30-aastased, kõrgharidusega ja kõrgepalgalised inimesed ning samas ka algharidusega, madalapalgalised ja maal elavad inimesed. Millega te ise seda seletate?
Ma esindan mõttemaailma, mis üritab kinni hoida teatud väärtustest, nii raske kui see ka pole. Sellisel puhul pole ju mitte mingit vahet, kas inimene elab maal või linnas.