Priit Pullerits
15. veebruar 2020, 0:03 6 min lugemist
Noor ja vana hunt Läänemaal peavad kõrges rohus aru, kas tasub päevasel ajal edasi liikudes riskida või mitte. FOTO: Valeri Štšerbatõh
Järjest tuleb uudiseid, kuidas Eesti rahvusloomad murravad üha rohkem koeri ja lambaid ning satuvad üha sagedamini silmitsi inimestega. See tekitab ärevust: kas tõesti tulevad tagasi vanad hullud ajad, mil hundid murdsid ja sõid kümneid ja kümneid lapsi?
Hundikutsikaid, kes ilmusid loodusfotograaf Ingmar Muusikuse maja taha Haanjamaal, oli kolm. Neid paelus allikasilm, mis jääb suure heinamaa äärde, umbes kakssada meetrit eluhoonest. Seal nad hämaral ajal ja öösiti käisidki, et janu kustutada. Päeval vedas Muusikus allika juurde aias maha pudenenud õunu, et kutsikail oleks, mida ka süüa. Ja nad sõid ubinaid isukalt, mida kinnitasid nende poetatud junnid.
Aga nad olid ka julged ja uudishimulikud. Pimedas, kui inimesed magasid, aknad avatud – oli soe augustikuu –, hiilisid hundid majale lähemale, kiviviske kaugusele. Nad tuhnisid lõkke tuhahunnikus, jättes söestunud rontidele hambajäljed. Kord, mäletab Muusikus, oli läbi lahtise akna kuulda ka huntide ulgu. «Mulle oli teadmine, et nad on nii lähedal, kihvt,» tunnistab ta.
Enamikule, võib kihla vedada, tekitab huntide lähedus pigem hirmu, küllap lausa õudu. Eks selleks, et lugejaile närvikõdi pakkuda, olegi ajakirjandus avaldanud viimasel ajal ridamisi mõnuga hundiuudiseid. Neid on nii palju – alates aasta eest Sindi paisul jäisest jõest päästetud hundist ja suvel Hiiumaal lausa koduuksel naist rünnanud väidetavast hundist kuni lambaid ja koeri murdvate huntideni –, et pole pääsu järeldusest, justkui oleks võsavillemid läinud Eestis eriti jultunuks, tungides metsast lausa inimeste sekka.....