Margo Pajuste POSTIMEES
Möödunud nädala lõpus Pariisis peetud esinduslik Prantsuse-Eesti suhete alane konverents tõdes veelkord, kui vähe me tegelikult üksteisest teame, kui õrnad on kahe kultuuri kokkupuutepunktid ja kui visad on taganema sageli juba sajandeid vanad stereotüübid.

Sel aastal möödub 150 aastat Andres Dido sünnist, seetõttu oli konverents ka temale pühendatud.

Kes on Dido?

Siinkohal tekib eesti lugejal kahtlemata küsimus: kes see Dido selline on, et temale konverentse pühendatakse? Ajalugu on täis paradokse ja üks neist on see, et mees, kes teadaolevalt kasutas esimesena prohvetlikke sõnu «Eesti riik» ja «Eesti vabariik», on kodumaal täiesti unustuse hõlma vajunud.

Andres Tiido, kes hiljem oma nime Didoks muutis, oli Carl Robert Jakobsoni lähemaid mõttekaaslasi, oma aja kohta väga radikaalsete vaadetega, sotsialist ja vabariiklane. Mõelda tasub just selle viimase termini üle – mis meile tänapäeval ülimalt tavaline, ei olnud seda tollal mitte. Hea viktoriiniküsimus: mitu vabariiki sellal, eestlaste ärkamisajal, Euroopas üldse oli?

1882. pandi võimude silmis ammu pinnuks olnud Dido talus toime läbiotsimine, järgnesid vangistus, asumisele saatmine ja emigreerumine välismaale. Pärast sotsiaalteaduste õpinguid Genfis ning lühemat viibimist Londonis ja Brüsselis sai Dido elupaigaks Pariis.

Siin oli ta järgneva kolme aastakümne vältel tõeliseks Eesti sillaks, kes tutvustas väsimatult Eesti lehtedes Prantsusmaal toimuvat ja vastupidi, peale selle võttis vastu kodumaalt saabunuid, juhatas neile odavaid eluasemeid ja soodsaid söögikohti.

Dido avaldas omatõlgitud eestikeelset kirjandust, sealhulgas sai prantsuse lugeja just tema sule läbi esmakordselt aimu meie rahvuseeposest, mille kokkuvõtte ta avaldas proosatõlkes juba 1894. aastal.

Kuidas nähakse

Järjekordne ajalooline paradoks või paralleel: kõnealuse konverentsi peakorraldajaid, Antoine Chalvin Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituudist, on eesti avalikkusele tuntud peamiselt «Kalevipoja» prantsuse keelde tõlkijana.

Mõnes mõttes Dido töö jätkaja, kelle töö tunnustusena andis Eesti suursaadik Pariisis Andres Talvik talle konverentsi esimese tööpäeva õhtul saatkonna vastuvõtul üle Maarjamaa Risti IV järgu ordeni.

Nagu nendib Eesti poolt konverentsi korraldamist koordineerinud Eesti Riigiarhiivi nõunik Peep Pillak, oli Chalvini ja ka mitme teise prantslase ettekannete eestlastele väärtuslikem osa just käsitlus sellest, kuidas nägid ja näevad prantslased Eestit ja eestlasi. Üllatav, aga identiteet, mille me ise enda kohta loonud oleme ning mida meedia tänapäeval kultiveerib ja sisendab, ei lange välisilmast tulnud vaatlejate muljetega sugugi kokku.

Publikatsioon tulekul

Konverentsi avapäeva esimesed ettekanded Sirje Kivimäelt, Peep Pillakult ja Indrek Hirvelt käsitlesid põhjalikult Andres Dido isikut, sealt edasi laienes teemadering suhetele üldisemalt.

Tõsi, isikute puhul ei saanud üle ega ümber esimesest Eesti Vabariigi saadikust, juba esimesse välisdelegatsiooni kuulunud Kaarel Robert Pustast, muidugi Viiraltist ja mitmetest eesti kirjanikest.

Teise päeva ettekannetest üks huvitavamaid oli kindlasti Maurice Goutt-Liivi käsitlus Pariisi Eesti Seltsi tegevusest, mis peaks olema teadaolevalt esimesi katseid selle ajalugu jäädvustada.

Antoine Chalvini kindla lubaduse kohaselt annab INALCO konverentsi materjalid peagi ka teadusliku publikatsioonina välja, nii saab nendest osa tunduvalt rohkem huvilisi kui need ca 50 andunud kuulajat, kes kahel konverentsipäeval Marais’ linnaosas La Maison de l’Europe’is truult kohal käisid.

Ühe Pariisis toimuva väikerahvast käsitleva ürituse kohta näitab see tegelikult elavat huvi, uskuge mind.

Märkmed: