Eesti avalikkus murdis end avalikuks viimati ca 30 aastat tagasi, kui 1987.a veebruaris lausus Hando Runnel ülikoolis fosforiiditeemalisel koosolekul ‘oleme okupeeritud maa ja kolonisaatorid käituvad me maaga nagu asumaaga’, mille eest karistada sai Eesti Raadio otseülekande vastutav toimetaja Enno Kiviloo.
Priit Pärna karikatuur ‘Sitta kah!’ kultuurilehes oli seejärel võitlus Eesti perifeeria ja asumaana määratlemise vastu.
Karikatuuri esitamise juures 7.5.87 ajalehes Sirp ja Vasar rubriigi pealkiri ‘Karikatuurivõistluse lõpp on käes!’ resoneerus kenasti ja veel võimendas võidupiltide retoorikat.
Seega, 1987.a algas periood, mil otsustuskese Eesti üle võeti kohapeale, Eestisse tagasi.
Aastatel 2016-2017 oleme olukorras, kus Eesti ametnikud, kes saavad palka Eesti huvide eest seismiseks, võivad Eesti otsustuskeset nihutada taas väljapoole Eesti enda avalikkust, leides selleks olematuid põhjendusi a la ‘kiire’, kuni kirjanduslike kontrastiprintsiipide ja metafooride retoorikana a la ‘Kas Eesti peab siis olema üksik soosaar’, samas on jäetud tähtsad teemad läbi arutamata eesti teadlastega ja avalikkusega.
Kas peaministri Eesti ‘soosaare’ metafoor kui mustvalge vastanduse ja arutamisest keeldumisretoorika on adekvaatne, kui küsimus on ratsionaalse ja informeeritud avaliku arutelu vajaduses? Kas keskkonnaministrilt kostev ‘arusaamatu’ on piisav olukorras, kui teemad on tema haldusalas?
Küsimus on, kus on praegu Eesti pika perspektiivi otsustuskese?
Kas Eesti üle otsustuskese on ikka Eestis ja Eesti avalikkuse käes?
Avalikkus on see mentaalne keskkond, kus toimub ka reaalsuse (protsesside) tõlgendamine. Need tõlgendused ja arutlused mõjutavad omakorda tulevasi sündmusi ja protsesse. Seega on inimestel avaliku välja kaudu esiteks maailmas ja ühiskonnas toimuvast ülevaade, teiseks saavad nad oma suhtumisega suunata nii avalikku välja moodustavaid arvamusi kui ka reaalseid protsesse ja otsustusi.
Toimiv avalikkus on demokraatias sama oluline kui rahvuslik koguprodukt, see on mentaalse jõukuse ja vabaduse üks näitaja, usalduse grant.
Eeldame, et ajakirjanduslikel aruteludel on tähendus ja jõud mõjutada üldisi otsustusi ja protsesse.
Euroopas on toimiv avalik väli keskseks väärtuseks, selle kujundamise ja hoidmise nimel pingutatakse. Küpseid demokraatiaid eristab pseudodemokraatiatest avaliku välja reaalne toimimine, oluliste pika perspektiivi küsimuste toomine avalikkuse aruteluks, kogemuste analüüsi rakendamine–otsustamine toimub mitte huvigruppide ja välisfirmade, vaid püsielanike ühishuvisid arvestades.
Eestile oleks hädasti vaja sellist avalikku välja, kus tegeldaks ühiste, tõepoolest oluliste teemadega, arendataks dialooge ja hoitaks otsustamisprotsesse asjatundjate abil avalikkuse pilgu all.
Niisamuti on vaja ühishuvide eest seisvate spetsialistide foorumeid, kus sotsiaalteadlased ja praktikud saavad koostöös olulisi küsimusi parimal viisil lahendada.
Väikeriigi jaoks ei ole avaliku välja toimimine mitte ainult pragmaatiline, vaid ka eksistentsiaalne. Oma tegevuse mõtestamine ja arutelud on eriti olulised, sest pole võimalik raisata inimressurssi ‘eksperimentideks’, iga pere heaolu on tähtis.
Demokraatliku ühiskonna huvides on hoida avalik väli avatuna ja toimivana. Suletud totalitaarset ühiskonda iseloomustab aga avaliku välja piiratud ulatus, avalikkusesse lubatakse ainult piirajate huvidele vastavad persoonid–tekstid–tõlgendused. Tõlgenduste piiramise strateegiana funktsioneerib siin tsensuur – mis tahes erinevates vormides.
Avaliku välja toimimise kvaliteedist on saanud maailmas usutav indikaator kogu sootsiumi tüübi määratlemisel – ei saa olla suletud ühiskonda laia toimiva avaliku väljaga ega avatud demokraatlikku ühiskonda ilma toimiva avaliku väljata.
Kaasajal on tehnilised võimalused erinevate meediakanalite ja internetirakenduste näol avalikkuse toimimiseks ja toetamiseks väga laiad.
Samas just tänu kiirele tehnoarengule oleme uuesti avalikkuses ka teelahkmel – kas avalikkus muutub tehno-ametnike formaalseks sihiratsionaalseks teatamispaigaks või avalikkus võtab IT–võimalusi kasutades hoopis laiendada sotsiaalset elumaailma ala.
Eesti võiks olla kui avatud ühiskonna toimiv prototüüp ka IT-maailmas.
Kui oleme IT– ja infoühiskonna propageerijad, siis peab meil endil ühiskonna esindusportfoolios olema see töötav prototüüp ette näidata.
Mis mõtet on võtta silmakirjaliku avalikkuse suunda, kus IT-propaganda on väljapoole mõeldud mainekujundusprojekt, mis sisemiselt ühiskonna enda jaoks praktikas ei tööta.
Kas tähtsam on pidev hirm ja tegutsemine muljejätmiseks ‘mis meist arvatakse’ või on vaja saavutada taas kriitiline ratsionaalne toimiv avalikkus, mille keskmes on adekvaatne ajakirjandusavalikkus – läbiarutatud konsensus ühiskonna pika perspektiivi valikutes?
Eesti ühiskonna suur võimalus – ühendav üleilmne kultuuriveeb!
Eesti avalikkus ei piirdu geograafilise Eestiga, vaid see haarab kõiki paiku, kus liigub eesti kultuuri kandjaid ja estofiile.
Kui 20. sajand oli maailma poliitlise laienemise ja koostöö tihenemise aeg, poliitiliste suhete väli kasvas riikide seest rahvusvaheliseks, siis 21. sajand tuleb maailma kultuuride esiletõusu sajand.
Meie sajand soosib kultuure ja keeli, sest tehnoloogiad on selleks kõigeks juba olemas ja ootavad.
Nüüd on inimeste ja kultuuride aeg see suurepärane ootav väli kasutusele võtta, on aeg end maailmas nähtavaks teha. Meie ellu astub uus mõõde – avalikkus – mis tähendab ühtlasi, et igaühel on erinev teekond siin ilmas ning kõigi kogemused on olulised ja väärtuslikud.
Meie naaberriik Soome elas esimese oma ülemaailmastumise tõusu üle 1960ndate lõpus, kus Lauri Viita kirjutas ‘Suutarikin suuri viisas ‘ (Kingseppki suur tarkpea’ ), mis oli tookordse Soome ühiskonna kui ühtehoidva ühiskonna märgiline mõte – hoolitakse kõigist.
Eesti ühiskond on jõudmas selleni, et kui Eesti otsustuskese on Eestis ja Eesti avalikkusel, siis see Eesti avalikkus ise võib olla nii Eestis kui üleilma. Kõik, kes hoolivad Eestist, on ka ise Eestile väga olulised.
Kui Eesti otsustuskese peaks olema Eesti avalikkuse käes, siis üleilmne Eesti veeb on üks osa Eesti avalikkusest – see on ülemaailmne Eesti arutlusväli.
Sellist mõtet ja motot peabki hakkama kandma ülemaailmne Eesti veeb Minu Inimesed.
Võtame selle suuna, näitame UNESCO teistelegi rahvastele, et inimkonna humanismi lai põhi on kultuuride mitmekesisus ja üleilmne kultuuriavalikkus.
