Meie ühise panga ajaloos tähistab 11. veebruar päeva, mil kuuskümmend aastat tagasi avanesid uksed igapäevaseks teeninduseks. Mis ei tähendanud, et pank juba oma kindlates ruumides töötas. Esialgu asendas turvalist seifi tavaline kohver, kus kõik vajalik kaasas kanti. Aga see ei pannud sugugi muretsema esimesi hoiustajaid ja laenuvõtjaid, kes pangas arved avasid. Ega tihtipeale ei olnudki teist valikut, sest suurpankades polnud sugugi kerge oma asju ajada, kui vaid lühikest aega immigrandina uues riigis elatud. Suureks plussiks oli kindlasti ka eestikeelne asjaajamine, mis tänase päevani võimalik! (Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 14. veebruari paberlehest)
Panga tegevjuht Anita Saar sünnipäevatorti lahti lõikamas.


NOOR EESTI FILMITEGIJA LEENI LINNA OTTAWAS
Ülle Baumi intervjuu Leeni Linnaga


Eesti dokumentaalfilm "Veregrupp" (rež. Leeni Linna) avas 1. veebruaril Ottawa 4. Balti- ja Põhjamaade filmifestivali "Bright Nights". Kolmapäeval, 12. veebruaril ilmus "Ottawa Citizen"'i “Diplomatica" rubriigis foto filmifestivalist, millel Eesti Suursaadik Kanadas Gita Kalmet ning ajalehe veebilehelt loeme, et festivali avaõhtul viibis ka selle Eesti dokumentaalfilmi režissöör Leeni Linna.

Võib uhkusega märkida, et kuigi Eesti filmid on osalenud juba mitu aastat edukalt Kanada pealinnas Balti- ja Põhjamaade filmide festivalidel, siis mitte kunagi varem pole Eesti filmitegija selle filmifestivali raames tutvustanud isiklikult oma filmi publikule ja pole toimunud nii aktiivset filmijärgset küsimuste ning vastuste osa. Võib kindlusega öelda, et pärast sellist unikaalset filmiõhtut kasvas saalisviibijatel huvi Eesti filmikunsti vastu veelgi.

Leeni, olite Ottawas esmakordselt. Millised on Teie muljed Balti- ja Põhjamaade filmifestivali avaõhtust ning kohtumisest kohalike filmisõpradega?

Mul on ääretult hea meel, et suursaadik Gita Kalmet mind sellele festivalile kutsus, sest tänu temale avanes mul võimalus esimest korda elus Kanadat külastada. Festivalipublik on igal maal natuke erinev, siin võeti film väga sõbralikult vastu ning see tekitas palju kõneainet. Peale linastust seisid inimesed praktiliselt järjekorras, et minuga veel eraldi suhelda. ”Veregrupp” käsitleb väga rahvusvahelist teemat ning on mõeldud väga laiale vaatajaskonnale. Ka Kanada väed viibivad endiselt Afganistanis, mis on samuti tekitanud palju kõneainet ühiskonnas. Usun, et minu film näitab hästi, kuivõrd ei ole vahet, mis riigi eest sa sõdid. Sõjas kannatavad kõik osapooled. (Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 14. veebr. paberlehest)


CAP: Leeni Linna koos Eesti Vabariigi suursaadikuga Kanadas Gita Kalmetiga “Bright Nights” filmifestivali avamisel Ottawas. Foto: Doug Baum

Paul Lillakas võitis kokandussaate ja ootab uusi väljakutseid

Nädala portree

30. jaanuaril kokandussaate Chopped Canada võitnud Toronto eesti noormees, 25-aastane Paul Lillakas (vt. ka uudist eelmises lehes, lk. 1) on saanud justkui üleöö staariks: temast kirjutati mitmetes meediakanalites, temast räägiti palju ning küllap toob see tema karjääri uusi tuuli. „Ma loodan, et midagi head on juhtumas,“ märgib Paul, kes juba nädalapäevad pärast saate võitu leidis aega Eesti Elule intervjuuks. Kuidas saade on tema tööd ja elu muutnud, sellest on hetkel veel vara rääkida — aga küll need pakkumised ka peatselt tulevad, sest noormees on omale suurel ekraanil nime teinud.

Suurepärast eesti keelt kõnelev Paul on sündinud Torontos ja üles kasvanud Bramptonis (Ont.). Nagu ta mainib, oli tal üsna tavaline Kanada-eesti lapsepõlv: Eesti kool, laager, skautlus, kirik, koorid. Peres on ka vend Martin ja õde Kristina. Eestis on ta käinud kahel korral: esmakordselt 2007.a. ja teine kord viimasel laulupeol kogu perega.

Huvi kokanduse ja köögis tegutsemise vastu on Paulil alati olnud. Koos ema ja vanaemaga tegi ta juba lapsena mitmesuguseid toite, soovides neile varakult abiks olla. (Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 14. veebruari paberlehest)

Paul Jõekääru köögis pirukatega.


Hopelessness and enduring hope
in escape to freedom 70 years ago (V)
Laas Leivat

This was not unusual in the induction (transfer) camp at Grodno (located near the Lithuanian and Polish borders, a city in what is now Belarus). Many groups of repatriated Estonians, Latvians and Lithuanians and others were not sent on to their homelands but into work battalions. The repatriation commissions in these occupied countries were not pleased in that this discredited their propaganda used in the refugee camps to entice people to return. The same could be said of the induction camp at Brandenburg (surrounds Berlin).

The ones who were designated as being allowed back to their home countries couldn’t leave from Grodno until they had “paid their way”. They were forced to cut many cords of wood or other hard tasks. On the journey back they were targets for robbery, disease, starvation, extortion etc.

The few who were repatriated from Sweden were similarly victimized. The induction/transfer camp at Viiburi (at the Finnish-Russian border) was usually a place for forwarding individuals not to their home countries but into Russia or labour camps. Many who were not initially destined for the Gulag were still arrested and sent there. Some who were lucky enough to reach home first were later accused of being agents of Western intelligence services and disposed of accordingly.

Amongst the many accounts of individual repatriated refugees were the stories of Reino Urmi and Lembit Mustel both under-aged boys in Sweden. They were adventurous types with ambitions of attending the marine academy in Tallinn. They were convinced that if Soviet life were to become intolerable then they always had the opportunity as merchant sailors to jump ship in a foreign port. Without telling their parents they went to the Soviet embassy in Stockholm where they were welcomed by the ‘diplomat’ Ernst Simson who promised them acceptance to the marine academy. (Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 14. veebruari paberlehest)

Olümpiapäevik Sotšist

Len Väljas seni eestlastest murdmaarajal parim!



Enn Hallik, Pärnu Postimees


Venemaa Musta mere äärses Sotši kuurordis ja 50 kilomeetri kaugusel ning 1500 meetri kõrgusel mägedes kestvate taliolümpiamängude viie esimese päeva järel tuleb tõdeda, et parim eesti keelt kõnelev sportlane on seni olnud Kanada dressis esinev suusataja, Toronto eestlane Len Väljas.

Väljase soovid teisipäevases suusasprindis olid kahtlemata suuremad, kui kvalifikatsioonivõistluse järel protokolli jäänud 36. koht, aga ei saanud talle vastu Eesti koondislased, kes küll lubasid minna „rukist lõikama“, aga said kirja 51. (Raido Ränkel), 52. (Peeter Kümmel) ja 59. (Siim Sellis) koha.

Üldse on Väljase saavutusele viiel esimesel päeval kõige lähemale jõudnud suusahüppaja Kaarel Nurmsalu, kes jõudis normaalmäel lõppvõistlusele, aga mitte teise vooru, ja sai 37. koha. (Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 14. veebruari paberlehest)

Märkmed: