* Kerly Ilvese ja Peeter Põldre fotonäitus
* Ikka lauluga – Tamara Norheim-Lehela
* The 2014 KaPo report: counter intelligence that performs like expected (II)
Vestlusringis Pariisi südalinna kohvikus Le Paradis olid (paremalt): Vahur Linnuste, Kadi Palm, Sirje Normet, Mari-Liis Alupere, Katrin Kiviselg, Jana Viirmaa, Jane Nurklik, Kadri Jõgi, Helena Jürgenson. Foto: Helena Jürgenson.
Sirje Vihma-Normet
Andres Küngi nimelise stipendiumi toel oli mul võimalus sõita Pariisi, et tutvuda Prantsusmaa eestlaste tegevusega. Elasin Sorbonne’i ülikooli endise õppejõu Vahur Linnuste juures, kellega vesteldes kogunes suur hulk põnevaid lindistusi, millest on kavas kokku panna raamat „Vahur Linnuste ja tema aeg“.
Huvitav oli suhelda ka härra Linnuste juures üürnikena elavate üliõpilastega. Vestlustele lisaks näitasin neile Tõnu Virve dokumentaalfilmi „Vahur Linnuste poliitiline portree“, mis annab hea ülevaate Eesti lähiajaloost. Lääneriikides üles kasvanud noorte kommentaare kuulates sain kinnitust oma tõdemusele, millele viitas Paavo Järvigi oma viimases intervjuus Eesti Päevalehele: „Maailmas meid ikka veel ei tunta. Praegu, mil Eesti on nii kaua vaba olnud, on see natuke masendav.“( 3. 05.14; Urmas Väljaotsa vestlus Paavo Järviga). (Pikemalt Eesti Elu 9. mai paberlehes).
Kerly Ilvese ja Peeter Põldre fotonäitus
Eesti Maja keldrikorruse galeriisse pandi üles uus fotonäitus. Enamik Eesti Maja fotonäitustest on kajastanud eesti organisatsioonide tegevust. Seekordne näitus on erinev ning käsitleb Kerly Ilvese ja Peeter Põldre fotokunsti teemal „Tartu, Toronto - kaks Eestit”. Näitus ei ole mitte niivõrd kahest Eestist kui paralleelidest ja vastanditest, mida kaks teineteisele väga kaugel ja erinevat linna pakuvad.
Kerly Ilves sündis Tartus ning 1993. aastast saadik on tema kutsumuseks fotograafia. Ta külastas Kanadat esmakordselt 2011.
Peeter Põldre sünnikohaks on Buenos Aires, aga Torontos on ta elanud 57 aastat. Ta on elukutselt arst ja Torontos tuntud oma hea kvaliteediliste fotodega Toronto eesti ühiskonna üritustest, mis tihti ilmuvad Eesti Elu paber- ja veebiväljaandes. Käesoleval näitusel on väljas hoopis teist laadi fotod.
Kerly ja Peeter said tuttavaks ühel EstDocs’i avamisel ning nende puutepunktiks sai fotograafia. VEMU/Eesti Õppetöö Keskuse peaarhivaari Piret Noorhani abiga avati 2013. aasta kevadel nende ühine fotonäitus Tartu College´is. Eesti Majas võib näha 26 fotot erinevatel teemadel Torontos ja Tartus. Näituse toomist Eesti Majja korraldas Toronto Eesti Maja Kunstikomitee (Vaike Külvet) ning seda saab Eesti Majas näha kuni septembri lõpuni.
Vaike Külvet
Ikka lauluga – Tamara Norheim-Lehela
Tamara Tiismann sündis Tallinnas 28. detsembril 1932. 1934. aastast alates kandis ta eestistatud nime Tiisre. Isa oli kaupmehe poeg, ema laevakapteni tütar.
Ema poolt on Tamaral rootsi verd. Isa ema oli Tallinnas sündinud venelanna, kes valdas küll eesti keelt, kuid kasvatas oma lapsi vene õigeusu vaimus ja nende koduseks keeleks oli vene keel. Tamaruškaga soostus siiski eesti keelt rääkima, ta oli vene keele suhtes natuke tõrges.
Tilluke Tamara veetis oma suved Hiiumaal. Tädi Mahta elas Kärdlas, tema juures oli pisitüdrukul elu nagu paradiisiaias. Sai teiste lastega vabalt ringi joosta, igal pool võeti soojalt vastu ja kostitati saare maiuspaladega. Tihti käidi rannas suplemas, korra pidi väike neiuhakatis isegi ära uppuma, kuid ega sellised pisiasjad noore inimese rõõmu riku. Liivasel rannal küpsetati kalu ja kartuleid, see oli lapse suulaele ainulaadne maiusroog. Tikkudest ja kastanitest valmistati lehmi ja hobuseid, väikestest kivikestest ehitati külad ja talud. Eriline lõbu oli hobusel sadulata ratsutada. Pole ime, et noores hinges hakkas võrseid ajama unistus saada kunagi hiiu taluperenaiseks.
Kõik üllad unistused ei täitu. 1939. aasta kevadel viis ema noorukese Tamara Tallinnas Lenderi kooli. Sooritas edukalt sisseastumiseksami, kuid sügisel anti vanematele mõista, et ehk oleks targem aasta oodata. Võivat tulla uus riigikord, mis sulgeb kooli. Nii juhtuski. Järgmisel sügisel algas õppetöö Hiiu koolis. Tamarat kui usinat õpilast premeeriti kooliaasta lõpul „isakese Stalini“ pildiga, mis kästi kodus elutoa seinale riputada. Ma ei kiusa Tamarat küsimusega, kas vanemad selle lahke soovituse järgi käisid. Igatahes jätkus järgnevatel aastatel tema õppeedukus ja ta teenis ka Führeri pildi ausalt välja.
(Pikemalt Eesti Elu 9. mai paberlehes)
The 2014 KaPo report: counter intelligence
that performs like expected (II)
Laas Leivat
The prime factor that spurred KaPo worker Vladimir Veitman to commit treason was not his previous status as a KGB officer. Rather the accumulation of personnel and work-related problems became the moral instigators. So indicates KaPo’s annual report.
Previously employed as a technical specialist with the KGB, Veitman began his relationship with the SVR, Russia’s foreign intelligence service, only in 2002. But it was impossible for the KGB to black-mail him on his background since his earlier work with the KGB was fully known to KaPo.
The critical factor in pushing Veitman to commit treason was his continuing relationship, starting during his KGB years, with Nikolai Jermakov, who had been recruited after his retirement by the KGB. These personal contacts with Veitman kept Jermakov updated on Veitman`s personal life but not his duties in KaPo.
However, because of the enormity of his personal and work-related problems, Veitman revealed a snippet of his professional life and from that there was no turning back, no wiping out that which had been spilled. One can`t be a little bit pregnant. Compounding the error, Veitman failed to inform KaPo of his fateful transgression.
Recruitment by the SVR thereafter followed the classical route. He was made to feel important. The SVR used his disappointments at work and his personal overwhelming burdens to their advantage.
(Pikemalt 9. mai Eesti Elu paberlehes)