Inimkonna ajalugu saab tõesti nii kirjeldada. Alati on kusagil maailma nurgas kas tõsine konflikt, sõda või ähvardus selleks. USA möödunud nädalane droonipommiga Iraagis oleva Iraani sõjaväe komandöri surmamine teravdab pingeid jubagi ebastabiilses piirkonnas. Otsus atentaati läbi viia olevat olnud presidendi, mitte Pentagoni oma.
Uuel aastal peaks valitsema lootus ja ootus, mitte hirm. Rahvusvaheliselt ehk kõige olulisem sündmus tänavu on Tokyo olümpiamängud, kus tahtejõud, mitte relv, viib sportlase poodiumile, ponnistused paeluvad miljardeid pöidlahoidjaid.
Tuleb ka mainida USA sügisesi presidendivalimisi. Garanteeritud on, et vähemalt Põhja-Ameerika meedia saab üle ujutatud. Barack Obama oli esimene, kes sotsiaalmeedia mõjust aru sai, Donald Trump jälgib seda eeskuju, kuigi ta siutsumised vahel on mitte ainult üleliigsed, aga tõde eirates, enesekesksed esinemised. See on tänapäeva ajastu, president pole ainus selline siutsuja.
Eesti märgib kolmandat aastat järjest markantseid tähtpäevi, verstaposte. Esmalt iseseisvuse, omariikluse sajandat, siis laulupeo 150 aasta pikkust rahva ühendamist. Tänavu Tartu Rahu 100. Et see tüliõun saaks lõplikult rahuldavalt lahendatud, on ehk pelk lootus, aga küll oleks aeg Venemaa ülbusele vastata nii, et mõlemad pooled on rahul.
Kanadas on kahjuks konservatiivide juhi Andrew Scheeri tagasiastumine andnud Justin Trudeau liberaalidele võimaluse vähemusvalitsuse kanda kinnitada. Uue erakonna juhi valimine lubab samuti huvitavat meedia jälgimist, lootuses, et ehk seekord leitakse õige, tasemel inimene opositsiooni juhtima.
Loen mullu ilmunud oluliste raamatute hulka Jared Diamondi Upheaval. Turning Points for Nations in Crisis. Diamond on polüglott, äärmiselt erudeeritud ja laia haardega Kalifornia Ülikooli (UCLA) geograafiaprofessor, mitme tähtsa teose autor. Upheaval keskendub seitsmele riigile ja neis olnud või eksisteerivale kriisile. Pea igas on autor elanud, keele selgeks õppinud. Üheks musternäiteks toob ta esile Soome (rõhutades ka, kui raske oli soome keelt õppida) ja Talvesõja, ning nö finlandiseerimise, mis oli Soome välispoliitikas arvestades võimsa naabri N. Liiduga. Leides, et see oli ainuõige strateegia, arvestatav isegi tänapäeval.
Indoneesia, mis vaid natuke enam kui pool sajandit on olnud iseseisev, on teine huvitav näide. Seal on diktatuur, rahva ahistamine, kuid millegi pärast ei ole maailm muret tundnud sealse olukorra üle. Jaapani probleeme – rahva vananemine, immigratsiooni vastu olek, madala iibe tõttu tööjõu puudumine, olümpiamängude ettevalmistamisel on võõrsilt palgatud töölised – annab pildi tulevasest kriisist.
Kokkuvõttes Diamond esitab kuhjaga hoiatusi tuleviku kohta. Kriise ei soovi keegi, aga see on vist inimkonna saatus. Loodame aga ikka heale, mitte kurjale.
TÕNU NAELAPEA
