NATO ja muutuv maailm
Tänavu märgib sõjaline liit Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl North Atlantic Treaty Organisation; NATO) 70. aastapäeva. Loodud lepingule allakirjutamise (4. aprillil 1949.a.) järgselt on liidul hetkel 29 liikmesriiki. Lisaks liikmesriikidele osaleb NATO rahupartnerlusprogrammis veel 22 riiki. Liikmesriikidest märgivad tänavu mitmed aastapäevi – kas 20 (nende hulgas Poola ja Ungari), 15 (Eesti – täpselt täna, 29. märtsil 2004. a., Läti ja Leedu on kolm seitsmest 2004. aastal vastu võetud riikidest) või 10 (Albaania ja Horvaatia).
Arvestades ajalooga on Eestile oluline olla osa NATOst. Seda, kuna NATO lepingu artikkel 5, mille kohaselt käsitletakse ühe liikme ründamist rünnakuna kogu alliansi vastu, tagab vähemalt psühholoogiliselt turvatunnet. Kuna idanaaber Putini ajastul, mis on pea 20 aastat kestnud, on piikide täristamine aina kasvanud. Tuleks märkida, et sellest pole mitte ainult teadlikud sõjamehed ja poliitikud. Viimasel paaril aastal on ilmunud mitu meelelahutuslikku raamatut, eriti spionaaži teemadel, kus on peateemaks võimalik Eesti või Baltikumi vallutamine Vene impeeriumi hiilguse taastamiseks. Isegi loomingulised inimesed saavad ohust aru.
NATO peasekretär Jens Stoltenberg teab, et igapäevane valvsus on NATO kohustuseks. Hiljuti, 18. märtsil, pidas ta Saksamaal kõne, mis märkis sõjalise liidu aastapäeva, mainides samas ka ülalnimetatud riikide aastapäevi. Stoltenberg keskendus NATO avatud ukse ehk Open Door rahupoliitikale. Pole kummaline, et NATO, kuigi sõjaline, keskendub rahule. Kuna keegi Euroopas, mujal maailmas ei taha näha seda, et Putini agressiivne välispoliitika (Ukraina, Süüria vaid olulisemad näited, neid on veelgi) lahmataks relvastatud konfliktini. Peasekretär vaatles ka alliansi laienemise tulemusi ning trans- ehk üleatlantilise turvalisuse tulevikku. Transatlantiline, kuna nii Kanada kui USA on NATO liikmed algusest saadik.
Stoltenberg kiitis uuemate liikmete tõsist sidumist kohustuste külge, mida NATO liikmesriikidelt nõuab. Nende kogemused, võimed, julged hääled tagavad maajaos stabiilsust. Nende osalust NATO missioonides ja operatsioonides nii Afganistanis, Iraagis kui Lääne-Balkani riikides tuleb kõrgelt hinnata. Peasekretär kiitis ka neid riike, kes, nagu liikmekohustus nõuab, suunavad 2% rahvamajanduse kogutulust alliansile. Neid on hetkel vaid viis, kaasa arvatud Eesti. Prantsusmaa ja Saksamaa, Euroopa rikkamate riikide hulgas seda ei tee.
Avatud ukse poliitika on levitanud vabadust, demokraatiat ja inimõguste kaitset. Stoltenberg rõhtas kõnes, et tuleb päeviti ponnistada, et selliseid väärtusi hoida. Olles NATO liige võivad eestlased olla uhked, et neid põhimõtteid jälgitakse, hinnates kollektiivse enesekaitse tähtsust rahvusvahelistes suhetes, sellega tagades pisikese riigi turvalisust muutuvas maailmas.
TÕNU NAELAPEA
