Suurjõuks küüniv Hiina on vaieldamatult võtmeosa maailma majanduspildist. Selle nädala uudis, et Peking on otsustanud USAd karistada trumplike tariifidega, peamiselt agraartoodetele, $3 miljardi võrra, ei üllatanud. Sest kommunistlik riik on omaks võtnud kõik kapitalismi pahed lootuses rahvusvahelist mõju suurendada.

Kaalugem vaid seda, et Hiina ladvik, nagu Venemaal, on ülirikas, tänu kleptokraatiale. Toronto kondoehitusbuumi saab nende (ja Pärsia, elik Iraani, Vene) rahadega seletada. Oma riik pole turvaline, asetatakse investeeringuna rahad demokraatlikule maale, kus pole kartust, et varandus kahaneks.

Või seda, et dollaripoed on täis Hiinas valmistatud kaupa. Mida nö higivabrikutes äärmiselt viletsates tingimustes toodavad Hiina vaesed, kelle elustandard aastal 2018 on tõepoolest kurb. Lääs aina ostab – kuna kapitalism on ehitatud hinnastruktuurile. Mis sest, et kvaliteet lonkab. Vähemalt ei pea maksma kauba eest sellised hindu, mida tasemel vabrikus, tasemel palgaga, pensionide, hüvistega ametiühinguteliikmed on valmistanud. Peking pole sellistest asjadest huvitatud.

Või seda, et Hiinas valmistatakse luksuskaupade – ridikülide, käekellade jne – koopiaid, mis siis New Yorgi tänavatele jõuavad. Tavakodanik saab siis kahtlase Kate Spade käekoti või ersats Rolexi ajanäitajaga uhkustada. Originaalihind on hirmkallis, kunstlikult nii, aga see kuidagi ei õigusta ei võltskauba valmistamist ega siinset ostmist. Kuid ostetakse, süütundeta. Ja Hiina rikkurid rõõmustavad. Teatavasti läheb kaubamargipiraatlus maksma miljardeid igal aastal.

Kuid on ka neid, kes arvavad, et Hiinaga tuleb, vaatamata totalitaarse, ikka terrori kaudu valitsetud poliitilisele süsteemile, suhteid arendada. Eesti üks helgemaid päid Marko Mihkelson võttis sel teemal sõna möödunud nädalal veebiväljaandes Edasi.org. Alati ei saa poliitiliselt Mihkelsoniga nõustuda, kuid väikeriigi Eesti raames on tal ehk õigus vaadata Hiina suunas. Mitte nii nagu Washingtoni ja Pekingi kaubatülid.

Mihikelson juhtis tähelepanu sellele, et Lennart Meri oli ainus Eesti president, kes hoomas rahvusvaheliste kontaktide tähtsust, just Hiinat silmas pidades. Huvitavalt täheldas ta, et Tallinn on Pekingile lähim Euroopa Liidu pealinn. Tema sõnul „see on strateegiline eelis, mis peaks Eestile põnevaid võimalusi pakkuma näiteks laieneva globaalse e-kaubanduse ja Hiinast lähtuva kiirelt kasvava turismivoo teenindamisel.“

E-kaubanduses võib Eesti tõesti oma rahvale tuua majanduslikku kasumit Hiinaga suheldes. Seda ausalt ja seaduslikult, vabaturu reeglite järgselt.

Ent lummama jääb Hiina inimõiguste rikkumine. Sealne kommunismi-kapitalismi hübriid ei õigusta kuidagi praegu toimuvat. Kuidas Trump ja Valge Maja reageerivad tariifidele määrab ehk palju enamat, kui Peking sooviks.
TÕNU NAELAPEA

Märkmed: