Sallivus kui rahvusriigi omapära
Peale pikka uurimisretke naastes Londonisse, rahvusvahelise väljaande „The Jewish Chronicle“ ajakirjanik avaldas 1936.a. järgmise tähelepaneku:
„Eesti on ainukene riik Ida-Euroopas, kus kumbki, valitsus kui rahvas ei edenda ega praktiseeri mingit juutide vastast diskrimineerimist ning juudid on jäetud rahule. Kultuurautonoomia, mida anti Eesti juutidele, on veel hästi paigal. Juudid saavad elada kiusamata vabalt ning ise määrata elu oma rahvuse ja kultuuri traditsioonidest lähtudes.“
Ülaltoodud mõtteavaldus käsitleb juudivastaste hoiakute puudumist Eestis. Aga see näitab tabavalt ka, mil määral laiemas kontekstis tajuti, kui tolerantne on Eesti ja kui salliv ta rahvas. Eestlaste hingesuurust tunnustati.
Oleks kohatu võrrelda N. Liidus juutidevastast diskrimineerimist sellega, mis Eestis on hiljuti esinenud piiratud ulatuses üksikute avaliku elu tegelaste poolt. Kommunistlikul Venemaal toimus erinevatel perioodidel antisemitism otse riiklikul tasandil.
Aga võime küsida, kui viis generatsiooni tagasi otsiti tulemusteta antisemitismi raasukest Eestis, miks siis leidub sallimatust, mitte ainult punkarite ridadest, vaid ka poliitiliste prominentide seast? Eesti oskas kiiresti maha raputada N. Liidu pärandit. N. Liidu repressiivideoloogia andis igati võimalusi, (isegi soodustas?) sallimatust kasutada. Kas siis neis eestlastes, kes aitavad nõrgendada Eesti mainet kui avatud, tolerantne ühiskond, leidub ikkagi ühe kuritegeliku režiimi tunnusmärkide riismeid?
Heidetakse ette, et nõutakse sallima kõiki ja kõike. Selline arusaam on vastutustundetu. Sallimine ei olegi nii nõudlik. Oleme veendunud, et rahvusriigile pole vaja selga pöörata. Küsitakse, kas vaba riik peab sallima sissetungijaid ning vaenlasi avasüli vastu võtma? Ei. Pole vaja vastu võtta kõike, mis läänest või idast peale surutakse.
Vabadus ei suru kodanikule peale, mida ta peab mõtlema või aktsepteerima. Vabadusega kaitseme inimeste õigusi väljendada oma vaateid kõikides teda puudutavates küsimustes. Mitte ainult liberaalsed tõekspidamised, vaid ka konservatiivsed väärtused saavad kaitstud vabaduse kaudu.
Vabadus ei saa takistada süüdistusi, mis ka hiljuti suunati vabadusele pühendatud kontserdi ja meeleavalduse korraldajatele, et üritused organiseeriti 'geide' ja vasakradikaalide poolt. Kitsarinnaliste parool! Selline lähtumine sarnaneb Kremli pavlovliku reageeringuga, kui tembeldatakse fašistideks kõiki, kes ei ole samal ideoloogilisel lainepikkusel ajaloo faktide esitamisel.
Verbaalset diskrimineerimist ei saa seadustega reguleerida. Sõna- ja mõttevabaduse piiramine jätaks mulje, et kindlalt juurdunud vabaduse väärtus on arvatavasti nõrk ning totalitaarsetel režiimidel on veel võimalus eestlaste eneseidentiteediga manipuleerida. Moskva mõjuvälja laiendamine tähendabki eestlaste omavahelist viha intensiivistamist ning ühtsuse lõhkumist.
Rahvusriigi põhialuste tugevdamine ei ole vastuolus omavahelise tolerantsusega. Selleks, et olla salliv, pole vaja loobuda oma veendumustest. Vabade eestlastena, kellel on kallis oma rahvusriik, saame ikka tunnistada nende, kes on erinevad, õigust olla erinevad. Eestlaste hingesügavus eeldab seda.
Laas Leivat
