Presidendid Kersti Kaljulaid ja Vladimir Putin kohtusid 18. aprillil Moskvas, kui Eesti president oli Venemaal avamas renoveeritud Eesti suursaatkonda.
Tegemist oli töövisiidiga, mitte riigivisiidiga. Andes peale kohtumist aru pressile ütles president Kaljulaid, et seda kohtumist oli meile vaja. Kõige olulisem sõnum ongi see, et see kohtumine toimus.
Kremli esindaja mainis, et kahe riigi vahel säilivad erimeelsused, kahepoolsetes suhetes jäävad alles mitmed probleemid. Eesti osapoole käitumine on meie jaoks vastuvõetamatu.
Kohtumisel räägiti m.h. majandus- ja kaubandussuhetest, Venemaa ja EL-i vastastikustest sanktsioonidest, Venemaa agressioonist Gruusias ja Ukrainas, Krimmi annekteerimisest, piirileppe ummikseisundist, Nord Stream 2-st, Eesti püüdlusest saada koht ÜRO julgeolekunõukogus, Peipsi järvest, setodest, topeltmaksustamise vältimisest ning teistest ühiseid otsuseid nõudvatest asjadest.
On tähele pandud, et Eesti suhted Venemaaga hetkel ei toimi. TV intervjuus küsiti presidendilt, kas Eesti-Vene suhetes on lõpuks toimunud läbimurre. Ta väitis, et dialoogi taastamine on läbimurre iseenesest. Kas nüüd hakkab vastastikune suhtumine tasapisi muutuma?
President Kaljulaid ise tajus, kui sõltuv on Eesti suurriikide omavaheliste suhete normaliseerimisest. Mõningaid kardinaalseid otsuseid peavad nagunii langetama palju suuremad tegijad kui Eesti. Meie tajume jätkuvalt ratsionaalselt maailmas toimuvat, hoiame kinni oma väärtustest ja arendame koostöös Venemaaga meie kahepoolseid suhteid.
Aga kahepoolseid suhteid ei saa ka mitte lahutada laiemast Lääne-Vene vahekorrast. Ei ole reaalne loota, et see paraneb enne, kui Moskva oma käitumist muudab.
Läbimurded kaubanduses, topelmaksustamises ja teistes küsimustes ei too täielist ja püsivat üksteisest arusaamist Venemaaga. On raske vaielda väitega, et Putini režiim on julm, kuritegelik ja korruptiivne eriti naaberriikide rahvaste suhtes. Teame hästi, mille eesmärgina on Moskva propaganda sõnum suunatud Vene meedia kaudu Eesti venekeelsele kogukonnale.
On võimalik järeldada, et tippjuhtide vaheline dialoog võib tõlgendada kui Kremli repressiivpoliitika heakskiitmine. See vastavalt annaks julgust agressiivsematele tegijatele Venemaa juhtkonnas veel intensiivsemalt töödelda venekeelseid Eestis ja arendada repressiivpoliitikat üldiselt.
Vaikimine teenib kurjust. Aga ametlik suhtlemine, kas siiras või pealiskaudne ei pea tähendama korruptsiooni sallimist ega kuritegevusele kaasa aitamist. Saame samaaegselt resoluutselt käituda Venemaa valitsuse suhtes, tegutseda proaktiivselt rahvusvahelisel areenil. Samas, parem rahumeelselt rääkida vastasega kui silm silma vastu seista, on ülepruugitud ütlus, millel siiski oma tõetera.
Sundida Venemaad järgima läänelikke väärtusi, seadusi, tavasid tundub võimatu. Kogu endise idabloki maade pingereas on Eesti edukaim. See on riigi edulugu ja kuulsus. Lääne pool saab aru, et Eestil on kompetentsi Venemaal toimuva suhtes. Eesti on usutav ja usaldusväärne. Pingutame selgitustööga, kartmata Putini vastumõju. Moraal nõuab seda. Vaikimine ei ole valik.
Laas Leivat
