Eesti Elu Juhtkiri Sanktsioonidest
Raha paneb rattad käima. Ning majanduslik karistusmäärus nagu sanktsioon peaks pidurdama teiste riikide edasi liikumist negatiivses suunas. Nõnda käib vähemalt teooria. Survemeetmeid rakendatakse, kui üks riik on rahvusvahelisi õigusnorme rikkunud.
Sanktsioonid aga ei kanna alati vilja, kui karistatav riik leiab teisi lahendusi. Heaks näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik. Kui LAVi apartheidpoliitikat protesteerides alustati boikottide kampaaniat, siis palju ei muutunud kuni 1970-ndateni. Siiski, Kanadas märkasid seda vaid vähesed. Läks veel aastaid, enne kui buuride valitsus kõikus, aafrika suguharude rahvad said võrdõigusi. Ja siiski — tänaseni on LAV mitmes mõistes äärmuste riik.
Nagu USA otsus astuda Iraaniga seotud tuumakokkuleppest välja kinnitas, sanktsioonid ei tähendanud Teheranile midagi. Küll aga Saksamaale. Möödunud nädalal avalikustati, et saksa firmad, ka mitmete teiste riikide omad olid suurt kasumit lõiganud Iraaniga äritsedes, sanktsioonidevastaselt, väidetavalt isegi korruptsiooni kütkeisse langedes. Sellepärast tuntigi Euroopas enam kui tuska Trumpi valitsuse otsuse kohta.
Euroopas on teisigi kohti, kus sanktsioonid pole loodetud tulemusi toonud. Võtame näiteks Minski kokkuleppe järgseid samme. Lepe sõlmiti 5. septembril 2014 Valgevene pealinnas Ukraina ja Venemaa vahel. Lisaks allkirjastati lepped Donetski, Luganski „vabariikide” esindajate poolt. Jutumärkides, kuna viimased kaks on pigem oblastid, mis sõjategevuse järgselt on ennast autonoomseks kuulutanud. Leppe eesmärgiks oli sõja lõpetamine, mis ei sündinud.
Nii kehtestati sanktsioone. Eesti president Kersti Kaljulaid oli sel nädalal ametireisil Ukrainas ja võttis sel teemal ametlikult sõna. Muidugi arvestades Venemaaga piirdus president ettevaatuse tõttu vaid sellega, et rõhutas tänast keerulist olukorda Ukrainas. Kaljulaid lausus, et „meie riikide ajaloos on palju ühist”, nii viisakalt esinedes. Küll lisas president, et on oluline, et Minski kokkulepet austataks pea neli aastat hiljem, kuna Ukraina idaosas ikka „käib sõda ning Krimmi poolsaar on okupeeritud”. Ka Twitteri kaudu levitas ta seda tsiteeritud lauset, lootuses, et välisriigid püsiks Venemaale seotud majanduslike sanktsioonide taga ühtsena. Sanktsioonid kui otsesed negatiivse mõjuga sunniabinõud ei tähenda aga suurriikidele midagi. Moskva ja Los Angelesi olümpiamängud toimusid siiski.
Kaljulaid rõhutas samas kõnes, et Ukraina on Eesti „arengu- ja humanitaarabi suurim adressaat, olles suurim doonor per capita”. Ent see on vaid piisk ääretus meres. Hea, et meie president tuletab meelde seda, mida muud riigid on paistnud unustavat — et Ukrainas on ikka seadusvastaselt sõjaolukord. Kuid sellised sõnavõtud ei muuda paraku midagi, olgu nad kui aatelised. Nagu majanduslikud karistusedki.
Eesti Elu Juhtkiri 21 2018 Sanktsioonidest
Arvamus
TRENDING
