Need inimesed tuli saata vangilaagritesse ning vahistada ja asumisele saata ka nende pereliikmed, naised ja lapsed eraldi meestest. Arreteeritute vara konfiskeeriti. Nende majadesse ja korteritesse paigutati muulasi Venemaalt, kes tulnud okupatsiooniga koos.
Iga perekonna küüditamisel oli asjade kokkupakkimise ajaks määratud kuni kaks tundi. Aga paljud küüditatavad viidi kodust ära kiirustades ja suveriietes, kaasas juhuslikud asjad.
Eestist küüditati umbes 10,000 kodanikku. Pooled neist kunagi tagasi ei tulnud, kuna neid hukati või hukkusid ebainimlike elutingimuste tõttu.
N. Liit on hiljem põhjendanud küüditamisoperatsiooni paratamatuks „tagala kindlustamiseks“, kuna nädal hiljem murdus Molotov-Ribbentrop Pakt ja sõda puhkes Saksamaaga.
Eestlased tähistavad 1941.a. ja 1949.a. küüditamisi, mälestades brutaalse võõrvõimu ohvreid ning meelde tuletades seda, mida maailm ei tohiks tulevikus lubada.
Aga Venemaa suhtumine asjasse? Kas on sealt loota vabandust? Seni on Venemaa kõike halba, mis Eestile on okupatsiooni ajal osaks saanud, seostanud nõukogude võimuga. Moskva kinnitab Venemaale N. Liidu juriidilist järjepidevust ainult siis, kui järeltulija roll on talle kasuks.
Just nõukogude, mitte Venemaa võimu arvele on kantud venestamise poliitika koos eestlaste küüditamisega, vene elanikkonna loomine Eestis ja teisi pahesid.
Vene dokumentaalfilm „Selgeks õppimata ajalugu“, mis valmistati 2007.a., õigustas küüditamisi: „Kas see oli siis midagi erilist sõja künnisel? Ka Prantsusmaal olid massilised arestid enne sõja algust. Enne võimalikku sõda on loogiline vabaneda võimalikust viiendast kolonnist.“ Filmis pakuti arvamus, et küüditamisel Lätis vahistati 5000 inimest, kes saksa luurega koostööd teinud. Üldiselt film kinnitab, et küüditamislaines viidi ära peamiselt Balti riikide natsionaliste. Et vahistati ka palju tavalisi inimesi, polnud süüdi N. Liit, vaid kohalikud partei funktsionäärid, kes klaarisid isiklikke arveid ja koostasid nimekirju.
USA Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse 2011.a. uuringute kohaselt leiab 43 protsenti 16-29-aastastest Eestis elavatest vene noortest, et meedias kui ka eravestlustes tuleks lõpetada arutelud Nõukogude aja repressioonide teemal, et nende jätkumine on kahjulik. Eesti eestlastest pooldas arutelude lõpetamist vaid 30 protsenti. Kas see on Venemaalt suunatud propaganda mõju tulemus või mitte?
Teisest küljest Venemaal Nõukogude võimu kuritegusid uuriv ühing Memorial on veendunud, et kunagi teadvustab Venemaa, et aastatel 1940-1950 toimunud küüditamised Balti riikides olid inimsusevastased kuriteod. Kaheti mõistmist 14. juuni küüditamisest olla ei saa. See oli võõrriigi võitlus relvitute inimeste vastu, repressiivne akt ja selge kuritegu.
Elades vaenuliku naabri kõrval, kes oma tegude eest vastutust võtta ei taha, tuleb paraku kannatlikult valvel olla. Kuid tõde ja õiglus lõpuks võidab niikuinii.
Laas Leivat
