Kumendav kriis
Vara veel häirekellal lasta kõlada. Kuid Euroopast on sel nädalal kaks murettekitavat uudist, mis meenutavad kahtlemata nii mõnelegi seda, kuidas lahkhelid möödunud sajandil viisid kurjuseni.
Esimeseks on see, et Türgis sai tagasivalitud presidendiks Recep Tayyip Erdoğan, keda võib küll kirjeldada kui autoritaarset kuju, türann on ehk liigne sõna. Aga palju ei puudu. Türklased on ajalooliselt soovinud tugevat kätt näha riigitüüril, Erdoğan annab kahtlemata seda. Pidage meeles, et piirkonnas on kristliku ajamõistmise järgi olnud nii usu- kui etnilisi konflikte. Need pole kusagile kadunud.
Teiseks on aga Saksamaa mured immigratsiooniga. Peaks õigemini ütlema põgenikekriisiga. Sõna immigratsioon eeldab seaduspäraselt uude riiki jõudmist, mis aga tänapäeval tihti ei juhtu. Ka Põhja-Ameerikas pole enam nii, Kanada-USA kaitsmata riigipiir lubab põhiliselt majandusmigrantidel pääseda kohta, kus on oodata, isegi nõutakse tasemel elustandardite tagamist.
Saksamaa on väga heldelt aastakümneid peamiselt islamiusulisi – türklaste hulgas on ju ikka ortodoksseid kristlasi – lubanud riiki. Türklased olid esimesed gastarbeiterid, külalistöölised. Praegu on aga laviin Vahemere kaudu vallutamas Euroopat. Ning kantsler Angela Merkel võitleb hetkel selle murega. Autoritaarne kuju, kes Euroopa Liidu rikkama rahva valitsuse juhina on panganduses, näiteks, palju paha teinud, on saanud aru, et riigil lihtsalt napib raha.
Juhiks tähelepanu sellele, kuidas eurokriisi ajal Merkel tegutses. Vasakpoolne, ülimalt intelligentne Yanis Varoufakis oli 2015. aasta esimesel poolel Kreeka majandusministriks. Sattus kohale, kuna Prantsusmaa ja Saksamaa pangad, kes teadagi korrumpeerunud kreeklastele heldelt raha laenasid, olid tõrksad kriisi tunnistamast. Varoufakise raamat sellest ajast, Adults in the room, mil täiskasvanuid ei olnud sugugi läbirääkimisi korraldamas, on oluline lugemine. Kuna teos paljastab, kuivõrd Euroopa Liit ei vastuta majanduslike otsuste eest, ainult selleks, et pankureid kaitsta. Ning veel, kel vähematki kriitilist arusaamist, juhatab tähelepanu sellele, et näiteks Ameerika valitsus ei soovinud näha eurokriisi ajastul põikpäisust. Obama nõrk valitsus aga jäi pealtvaatajaks. Ja IMF, Europank, teised lugesid vaid seekleid.
Türgis on oodata rangemat valitsusekorda. Saksamaal, kus Merkel on kaugelt liiga kaua võtnud ja andnud nagu ainult rikkas riigis on võimalik, võib põgenikemure lahmatada leeki. Ja Berliin ajalooliselt reageerib agressiivselt.
TÕNU NAELAPEA