Oleme EV100 suvist peonädalat lõpetamas. See algas 17. augustil üldluulepeoga Rakveres, lõpeb homme, 25. augustil muinastulede ööga, üle Eesti. Tippsündmuseks aga oli 19. augustil korraldatud EV100 üheslaulmine. Selle kunstiline juht Tõnu Kaljuste kutsus enne seda kõiki eestlasi üles: „Olgem sõbrad ja laulame ühise rahvana sada minutit järjest eesti keele ja eesti meele auks.“ Teda võeti kuulda enam kui 40-s kihelkonnas ja linnas, ka ülemaailmselt. Kuna otseülekande kaudu sai liituda nii Eestis kui välismaal. Kuid mitte Torontos, organiseeritult. Miks?
Ühislaulmine toimus kahes osas. Esimeses, „Laulu võim“ lauldi nimekate eeslauljatega, kes olid kogunenud koos suure kooriga Tallinna lauluväljakule. Teises osas, „Sajandi sumin“, sai koos laulda eesti bändidega, nimekiri on liialt pikk, just nagu eeslauljatega, et siin ära tuua. Eesti parimad. Nagu sündmus vääris.
Elektrooniline ühendkoor viis laulurõõmu üle maailma. Nii väärikalt ja ühiselt tähistades vabadust, EV sajandat sünnipäeva. Kerkib aga küsimus – miks suurimas Välis-Eesti kogukonnas ei õnnestunud organiseerida, koordineerida siinset osalust ühislaulus?
Torontos on ju ometi kolm tasemel koori – Estonia, Ööbik ja Toronto Eesti Meeskoor. Nende iga-aastased kontserdid kinnitavad nii lauljate kui publiku arvudega, et laulu võim on siin olemas. Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas juhatus asub Torontos. Meil on siin veel EKN. Eesti Selts korraldab 24. veebruari iseseisvumise aastapäeva auks aktuseid. Tegijaid ju oleks olnud. Asupaigaks oleks sobinud kenasti Eesti Maja, suure ekraaniga lava ees, või Tartu College, mis ju peab end meie kultuurikantsiks. Elektrooniliste teadmistega inimesi on meie kogukonnas küll ja küll. Kuid eestvedajad puudusid.
Veebruaris toimunud pidulikud EV100 üritused Toronto rae ees, selle vastas olevas hotellis, Eesti Majas, Ehatares, kogudustes olid väärikad, rahvarohked, hästi korraldatud, rahvuslikult siduvad ja emotsionaalsed.
Alles kolme kuu eest, mai lõpus toimus Eesti Muusika Nädal. Paeluv, virgutav ja ergutav üritus, mis poleks vabatahtliketa saanud toimuda. Neid on meil olemas – vaja vaid juhtkujusid, organisatsioone rakendamaks.
Ühislaulude kava oli kaua ette teada. Vajadusel oleks saanud hõlpsalt laululehti sõnade ja nootidega trükkida – seda noorte huvides, keda 24. veebruaril oli arvukalt Nathan Phillipsi väljakul näha. Just neid tuleb tuleviku huvides meie kogukonnas hoida, neile edasi anda seda olulist ühtekuulumise tunnet. Saja Suminaga oleks saanud nad ka eesti rock/pop/rahva jne lauludega tutvuneda, kinnitust saada, et meie laulupärand ei ole sugugi igav ega aegunud.
Kahjuks tuleb avalikult avaldada pettumust, et Estode häll ei suutnud oma olulist juhtrolli täita. Loodaks lugeda lehes seletust, et miks nii.
TÕNU NAELAPEA
