Brittide parlament hääletas teisipäeval detsembrikuiste valimiste kasuks – 12. jõulukuu päevale hetkel määratud valimised oleks esimene selle kuu poliitilise otsuse langetamine 1923. aastast saadik. Ning kaks ja pool aastat enne kalendrisse kinnitatud 2022. a. valimisi.
Miks? Kuna Brexitiga ei saa poliitikud kokkuleppele. Kuid rahvas soovib referendumi järgi otsustatult Euroopa Liidust lahkumist. Kaugelt vaadeldes on raske uskuda seda kemplemist, mis Londonis toimub, hullem ehk isegi, kui see on võimalik, kuidas Ottawas Vahtralehemaal näägutatakse ebaviisakalt. Täiskasvanud inimesed küll ei tohiks nii. Selliselt teisi atakeerides hämamise eesmärgil, et reageeritakse vaid emotsionaalselt, küll ei kinnita usaldust rahva esindajate võimetesse.
Peaminister Boris Johnsoni konservatiividel on gallupite järgi tugev edumaa, seljatagune võiduks paistab olevat olemas. Ent see ei mängi rolli, kuna nagu viimased aastad on kinnitanud, Suurbritannia poliitikud ei kuula neid, kes neid vastutusrikkale kohale julgesid asetada. Mõnigi küsib, kas see on tõesti demokraatia, kui Johnsoni oma parteis näidatakse vastuseisu Brexitile, rahva ja parteijuhi soovide vastaselt. Nagu Kanadas kogetud, need, kes peaminister Justin Trudeau käske – mitte soove – ei täitnud, sattusid kas põlu alla, heideti parteist välja või isegi kaotasid hiljutistel valimistel oma koha parlamendis.
CBC, riigi teadeteagentuur on parim allikas jälgimaks Londonis toimuvat. Neil on seal oma korrespondendid, rivaal-telejaamal CTVl on vabakutselised või mujalt sinna lennanud telereporterid, kes ehk, isegi internetiajastul, pole kõigega kursis. Kohapealolek, kontaktid on väga olulised ajakirjanikule, telereporterile.
Johnson on mitmeti polariseeriv kuju, kuid sihikindel, isegi kui brittide kollane ajakirjandus, märksa negatiivsem ja isiklikult atakeerivad ajalehed kui pea mujal Läänes, rõhutab ta meelemuutmisi ja iseloomu. Ent Johnson on hetkel ainus, kes Brexiti saaks läbi viia. Leiboristide juht Jeremy Corbin pole sugugi usaldusväärne kuju, ta on võimuahne ja on samuti tuulelipuks, mis pole sugugi riigimehelik. Kui ime kaudu peaks ta valimised võitma, siis tulevik on inglastele tume.
Möödunud nädala juhtkiri juhtis tähelepanu sellele, et Kanada on killustunud riik. Aga mitte nii nagu seda on Ühendatud Kuningriigid. On raske uskuda, et parlament saab olla rahva huvide vastu. Kuid nii ta on. Keep calm and carry on, rahulikult õiges vaimus edasi oli Teise ilmasõja ajal Suurbritannias lööklauseks. Miks aastal 2019 seda mõistlikku lähenemist ei jälgita, on arusaamatu.
TÕNU NAELAPEA