Midagi on siin maailmas väga viltu. Eksisteerib valdavalt see, mida psühholoogid nimetavad kognitiivseks dissonantsiks – mõisteliselt olukord, kus võideldakse vaimselt kahe vastukäiva realiteediga, ühte tõeks võttes, teist mitte tunnistades. Vihjan möödunud nädalal Prantsusmaa president Emmanuel Macroni ideele luua Euroopa Armee Euroopa Liidu egiidi all. Seega lülitades välja USA. Teadagi, Lääne-Euroopas pole president Trump populaarne. Küll on ta aga Ida-Euroopas, mis pisut enam kui põlvkond tagasi vabanes kommunismi ahelatest.
Macron, kes pääses võimule päris olulise kampaanialusega - ni droit, ni gauche mitte parem(poolne), mitte vasak(poolne), sellega rõhutades olulist tsentralismi, on järjekordne poliitik, keda ei tohi usaldada. Ta väitis, et Euroopa julgeolekule pole ohuks mitte ainult Venamaa ja Hiina, aga ka USA. Sellega Trumpi solvates. Irooniana oli Pariisis pühapäeval maailma tähtsamate riigi-, valitsusjuhtide kohtumine, märkimaks Esimese maailmasõja lõpu 100. aastapäeva. Kuidas Macron küll võis vahetult enne seda esitada kontroversiaalse idee, käib üle mõistuse. Nagu lõõtsaga süte peale puhumine, kuigi idas on tõesti oht olemas.
Macron soovib vaid tugevdada maajao kaitset ja turvalisust, ta oma sõnul. Noor poliitik, nagu Kanada peaminister Justin Trudeau’gi, meedialemmik, aga väheste rahvusvaheliste kogemustega, ilmselt ei saa aru, et isegi kui olukord eksisteerib, on aeg, mil selliseid arvamusi esitada.
Õnneks on olemas rahulikumad, kogemustega juhtisikud. Näiteks NATO peasekretär Jens Stoltenberg. Ta on korduvalt oma rahustavate sõnavõttudega, intervjuudega leevendanud teiste tekitatud pingeid maajaos. Ka sel nädalal.
Päev pärast mälestuspäeva tseremooniaid, Pariisi tippkohtumist, ilmus Stoltenberg intervjuu Deutsche Wellega. Saksa ringhääling kinnitas sellega esmaspäeval ka oma olulist rolli rahu hoidmises ja tagamises Euroopas. Stoltenberg rõhutas, et Euroopa kaitsestrateegia peab toimuma NATO raames. Tervitades Euroopa Armee mõtet aga ainult siis, kui rakendatakse ja jälgitakse NATO põhimõtteid. Ta lausus, et oleme õppinud kahest ilmasõjast (tahaks loota!) ja ,,külmast sõjast“, et on vaja üle-Atlandilisi sidemeid. USA ja Kanada armeede panuseta oleksid mõlemad maailmasõjad päris kindlasti teisiti lõppenud.
Stoltenberg kritiseeris ka Venemaad DW intervjuus 1987. a. IMF raketilepingu murdmise eest, uute raketibaaside loomisega. Kaliningradist on Berliin ju siis kirbul.
Sõjaväed on olemas peamiselt kaitseks – muidu oleks inimkond alati relvastatud konfliktides. Kuid teatud riigid armastavad piike täristada, et lähisnaabreid, väiksemaid riike kas vaos hoida või hirmuga mõjutada välispoliitikas.
Äärmiselt kahju, et siis, kui märgiti üht ajaloo hirmsama konflikti lõppu, kui peaksime olema tänulikud, et elame rahus, tuleb Macroni tõttu ikka sõja peale mõtelda.
TÕNU NAELAPEA
