Juhtkiri 5 2018 Ajalugu ja alatus
Kui hiljuti sai Pearl Harbourile õhurünnakut kirjeldatud kui alatut, st arga, reeglitevastast, siis seda sõna ei valitud kogemata. Jaapan ei olnud diplomaatiliste tavade järgi välja kuulutanud sõja USA vastu. Massipommitamine viis USA-poolsele ametlikule sõja väljakuulutamisele, nii moodsa ajastu konventsioone jälgides.
Tänane kuupäev meenutab teist rahvusvahelist alatust. Nimelt Venemaa, kui N. Liidu juriidilise järglasena, keeldumist Tartu rahulepingu sätteid ja riigipiire tunnistada. Ning valusalt veel Eesti poliitikute võimetust olukorda lahendada järeleandmisteta.
Värskendame mälu. Teise veebruari, 1920. a. tähtsus on oluline diplomaatiliselt. Tartu rahuleping ei olnud mitte ainult paljude teiste riikide poolt pärast allkirjastamist tunnistatud kui siduvat dokumenti, aga ta oli esimene rahvusvaheline leping nii Nõukogude Venemaale kui Eesti Vabariigile. Mõlemad värskelt sündinud riigid. Esimene teadagi kurjuse, terrori põhjale ehitatud, teine aga vabaduse, demokraatia põhimõtetele põhinedes, valu ja vaevaga püstitatud.
Oluline tsitaat lepingust, mida iga koolilaps peaks, peaaegu sajand hiljem, teadma.
Venemaa tunnustas Tartu rahuga Eesti iseseisvust igavesest ajast igavesti de jure, seega kõikide seaduste järgi, tunnistades „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust” nii „loobudes igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Lisaks oli konkreetselt juhitud tähelepanu rahvusvahelistele lepingutele, mille põhjal Tartu rahu lepingu tähendatud mõttes „edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad“.
Seega tühistati 1721. aasta Uusikaupunki rahu tingimused, mille järgi eesti rahvas oli pea kakssada aastat pidanud elama tsaaririigi alamatena, kogu kaasneva venestamise, kultuuri ja keele ohustamisega. Relvadega välja võideldud vabadus oli kaua tulema, ilmasõjata poleks see ehk juhtunud. Ajalugu aga ei tohi „mis-oleks-saanud-kui” (mida tuntakse kui What-if history) lähenemisest vaadata, kuigi mõni, eriti briti sõjaajaloolased Andrew Roberts ja Antony Beevor, on paeluvalt nö alternatiivse ajaloo nime all seda ulmelendu käsitlenud.
Ent eesti rahva ajalooga arvestades, ei tohiks tänapäeval jälgida selliseid kõrvalepõikeid, fantaasiasse sukeldumist. Kuna Tartu rahu määras ning peaks ikkagi määrama Eesti suveräänsust ja rippumatust, 1920. a. kinnitatud riigipiire. Venemaa seisukoht Tartu rahu eirates on de jure vale. Ja alatu.
Hoolimata suurriikide (Inglismaa olulisemana) keelust läbirääkimisi pidada; ka naaberriikide kõhklevast hoiakust, mööda neist minnes Tartu rahu saavutus oli seaduste, tavade järgi käitudes nii sõjaseisukorra lõpetamine kui Eesti riigi tunnustamine. Diplomaatia, rahulepingud, Venemaale ja Jaapanile vaatamata, on põhjusega olemas.
TÕNU NAELAPEA
Eesti Elu Juhtkiri 5 2018 Ajalugu ja alatus
Arvamus
TRENDING
