Positiivne väljavaade on sel inimesel, kes ärgates rõõmustab, et on taas päev antud elada, saavutada, mida on ette kavatsetud. Negatiivne olend aga asub kohe faasi, et mida kõike vastikut tuleb ette sel päeval võtta, mida lihtsalt ei taha näha. Paraku inimkond keskendub liigtihti teisele lähenemisele, kui meediat uskuda. Häid sõnumeid kuuleb sealt harva, tehnoloogia on vallutanud mõistuse, kriitika valitseb.
Aastaajal, kui peaksime rõõmu tundma ristiusu positiivsest sõnumist, isegi arvestades eksisammudega selle levitamise nimel, rõhuvad ikka mured. Heaks näiteks on aktsiaturg. Ennustatakse ette järgmist masu aastal 2020. Mida siis teoreetiliselt saaks ennetada, kui pankurid, rikkurid, poliitikud oleks täie mõistuse juures. Kuid ei. Ahnus valitseb, selge nägemine eliidil on defitsiitkaup. Misjärgselt need, kes on investeerinud börsil tuleviku huvides, jällegi optimistlikult, näevad jubagi majanduslikku kahju.
Jätaks kõrvale relvastatud konfliktid, kuna, korrates, need ka on inimlikud. Vihaga teiste hävitamisest enese huvides on näiteks Pühakirjas korduvalt lugemiseks olemas. Lootus aga on tuleviku leib, mida ahju asetades tahame näha küpsenult laual, jõudu andes nii vaimselt kui füüsiliselt.
Need aastalõpu mõtisklused on teadagi isiklikud. Esitatud usus, et valdav enamus inimkonnast nii mõtleb. Kuigi pole lihtne nii teha, näiteks aastal, kui Torontos mõrvamisi toimus rohkem kui ajalooliselt kunagi on olnud. Mis suunab inimese teise elu võtma? Kas see, et tema enese elu pole midagi väärt? Selliseid küsimusi arutatakse kirikus jutlustes, ka juhtkirjades nagu siingi. Kuid lõppotsuse langetab indiviid. Kas elu väärib elamist või mitte, on nii isiklik, aga keegi vist ei vaidleks vastu õigele vastusele. On küll.
Kuid tuleb nii teha. Visalt ja südilt võidelda põhimõtete eest, mida nagu ajalugu on õpetanud, on ainuõiged. Mitte olla enesekasupüüdlik, vaid ka teistele mõtelda.
TÕNU NAELAPEA