Juhtkiri 51 – 52 2019 Kaunid traditsioonid
Kuigi mõne arust märgitakse jõulude tulekut liigkaua, alustades liialt vara, on siiski Lunastaja sünni märkimine nii lahkuses, helduses ja usus väärtuslik osa kristlaste kommetest. Juba novembris oli märgata pühade tulekut, kapitalistliku süsteemi huvides, kauplustes. See toob esile mõnelt ühiskonnaliikmelt nurisemisi, mõneti õigustatult. Paljud meist mäletavad aegu, mil vaid mõni päev enne jõululaupäeva asuti koristama, ehtima ning küpsetama. Ajad olid teised, dollar ei valitsenud.
Toronto linnas on muusikalisi olulisi sündmusi. Juba enne novembri lõppu toimus Päästearmee iga-aastane puhkpilliorkestri kontsert Dundas Square’il, kus publikule anti võimalus laulda armastatud jõululaule, koraale ning muidugi ka annetada kas raha või lastele mõeldud kingitusi. Kes pole kunagi üritusel osalenud, peaks tulevaks aastaks kõrva taha kirjutama väärt sündmusele minekut.
Arvake, mida tahate Toronto Starist, Kanada suurima tiraažiga ajalehest, mis on kaua olnud vasaktsentristliku lähenemisega ning tihti atakeerib neid, keda meie ühiskonnas ei tohiks - nagu kordnikke ja arste. Kuid juba 114 aastat on ajaleht mõtelnud neile, vaestele, kes ei suuda oma lastele kingitusi varuda. Kuna peale Jeesuse sünni märkimist on oluline lastele ka kinke anda, rõhutades heldust ja hoolt. Tänavu saavad 45 000 last kinkepaki, kus on tavaliselt nii lelu kui praktiliselt külmaga arvestades kas kindad, müts või sall. Seda tänu lugejate annetustele. Ning lehes on terve kuu aega meenutusi, kuidas selline kink on paljudele oluliselt meelde jäänud.
Ning samuti korraldab Star vägevas Püha Pauluse katedraalis, kus aastakümnete eest pidas Peetri kogudus leere, kuna tollal oli leeriklassides üle saja noore, jõulukontserti. Kus rahval võimalus kaasa laulda. Just nagu saab vahetult enne jõule Tafelmusiku kooriga Roy Thomsoni kontserdisaalis Handeli kuulsa Messiasega samuti kaasa laulda, sedagi juba aastakümneid. Nii sidudes publikut rõõmuga.
Positiivseid näiteid on ju veelgi, näiteks skautide-gaidide metsajõulupuu. Kuid kõige olulisem on jõulukirik ning koos perekonnaga lookas laua ääres istumine, verivorste süües ning olles tänulik möödunud aasta heade sündmuste eest. Kui tuli praksub kaminas, ehitud kuusel säravad tuled, siis isegi kõige kurjemal inimesel soojeneb süda.
Mõnda traditsiooni, nagu õlgede tuppa toomist ei saa muidugi suurlinnas läbi viia. Ning vaevalt, et enam keegi end jõulusandiks, -haneks, -sokuks, -kureks, maskeerib. Kuid see rahvakomme kinnitab, et pühad on lõbusad, mitte ainult sisemiseks mõtiskluseks, tänu avaldamiseks. Just seda tuleb meeles pidada. Mitte kurta, et kuidagi ei leia ostukeskuses kohta, kuhu auto parkida.
Rahvasuu ütleb, et jõulud on laste püha. Kurjuse keskel elades teeb see rõõmu-, valguspühade sõnum aga meist kõigist lapsed, mis on südamest teretulnud.
TÕNU NAELAPEA
