Juhtkiri EE # 4, 2019
Valimised siis ja nüüd
Sõna ‘agitaator’ on jätnud mõru maitse mitmetele suhu. Nõukogude okupatsiooni ajal pidid 'agitaatorid' tooma maksimaalse arvu hääletajaid valimiskasti juurde – 99.9% oli partei poolt nõutav. Keelitamine või ähvardamine olid normaalsed vahendid kasutusel valijatega.
Keda valiti, polnud üldse oluline. Kandidaate oli täpselt nii palju üles seatud, kui saadikuid vaja. ,,Valimiste ajal kohalikud parteibossid pidid valimiskomisjoni juhtidel silma peal hoidma. Komisjonile oli tagaruumis kaetud uhke laud, mille viinapudelite mõjul ei suutnud vastutav ametnik valimisdokumentidele allkirjagi kirjutada.“ Nõnda on ühe kolhoosniku mälestused.
Kuna oli võimatu 99.9% normi täita, siis organiseerijatel oli õigus valimisnimekirjast eemaldada neid, kes ei ilmunud hääletama. Valijate siirast kaasamist oli raske elustada. Valimissedelitel oli ainult üks valik. Tulemusi sai alati ennustada ning mõnikord ametlikult teada enne sedelite lugemise lõpetamist.
Nõukogude ajastu jättis läbipaistmatu ja petliku valimissüsteemi eestlastele pärandina. Kodanik oli tasalülitatud protsessidest, mis määrasid tema oleviku ja tuleviku. On paraku öeldud, et eestlased tihti veel põlastavad ja umbusaldavad demokraatlikke institutsioone, vaatavad küüniliselt normaalsele seadusandlusele ning peavad valimisi tähtsusetuks. Nõnda käib vihje mõnikord valija kohta Eestis.
Aga kuidas siin? Võib leida tuhat põhjust, miks vältida valimisi. Aga iga kodaniku rahvuslik, moraalne kohustus on käia valimas. Eesti Vabariik, väljastades oma passi ja ID-kaardi sünnijärgseile kodanikele, on andnud tuhandetele eestlastele võõrsil Euroopa Liidu privleege, mis lihtsustab reisimist, võõrriigis töötamist, koolis käimist jne. Samas Eesti Vabariik ei nõua Eesti kodanikelt riigimaksu maksmist, kaitseväe ajateenistust ja teiste kohustuste täitmist, mis tulenevad kodaniku-riigi normaalsest vahekorrast.
Lihtsalt öeldes, moraalsetel kaalutlustel ei ole mitteosalemine valimistel välismaal aktsepteeritav. Kui meie siin välismaal võtame omaks kodanikuõigused, siis peaksime ka omaks võtma oma kodanikukohustused. Riigi poliitika ja areng on iga riigikodaniku vastutus ja kohus. Eesti on rahvaarvult liiga väike, et välismaal elavad kodanikud kas apaatsuse, ükskõiksuse või mingil muul ajendil ei ole Eestiga kooskõlas kõige tähtsamal demokraatlikul riigikorra protsessil – vabadel valimistel.
Kahjuks see teadmine ei jõua iga kodanikuni, eriti siin. Jah, tõepoolest üks õigus on mitte valima minna. Aga sellel pingelisel, keerulisel rahvusvahelisel ajastul, võiksime näidata solidaarsust kodumaaga. Läheme valima!
Laas Leivat
Eesti Elu Juhtkiri EE # 4, 2019 - Valimised siis ja nüüd (1)
Eestlased Kanadas | 26 Jan 2019 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
I know personally that there are many people living in Estonia who would be happy if people living in other countries didn't vote. Makes sense to me, they're the ones who have to live with the day-to-day impact of the election results so why not let them decide for themselves who will make decisions on their behalf? I don't live there, I don't pay taxes there so I don't feel like I have the moral right (much less a moral obligation) to vote, especially when people who live there tell me, they would rather I didn't.
Eestlased Kanadas
TRENDING
